Pehmed helid muretu muru kohal
Schillingust on saanud Eesti festivalikalendri olulisemaid muusikasündmusi.

Vaiko Eplik mängis nii, et et higi pritsis, rahvas hüppas ja möirgas kaasa.

FOTO: Siim Piirak

Plätupõrnitsejad, kidrasõrmitsejad, läpparipaitajad ja muretud uitajad. Schilling on teie pidu.

Mingis mõttes kindlasti tähelepanuväärne edulugu, kus ühe kandi ühtemoodi mõtlevate meeste poolt väikelinnas põlve otsas käima tõmmatud entusiastlikust pisipeost on kujunenud Eesti festivalikalendri üks olulisemaid ja tähelepanuväärsemaid sündmusi.

Schilling on pesuehtne perefestival, ringi ukerdab nii pisipõngerjaid kui kohalikke, laiade õlgkübaratega küpseid prouasid, kelle fonoteegis ilmselt Rangleklodsi albumeid ei leidu, aga mis siis. Atmosfäär on see, mis loeb. Õhust avaneks kindlasti tore pilt maleruutudena laiali laotatud kirjudest tekkidest. Sõbralikkus ja vahetus hõljuvad juulipäikesest kuumaks köetud Kilingi-Nõmme suveaia kohal.

Noormees roosas kleidis

Järjekorras juba üheksanda Schillingu artistide ühine joon oli kuidagi see, et bändid, kes ei kõlanud plaadil ehk kõige paremini, osutusid täiesti arvestatavateks live-kooslusteks ja need, kes kõlasid ka plaadil hästi, olid laval veelgi paremad. Korraldajatel on hea nina.

Festivali avas mees läptopiga ehk Polly - Jekaterinburgi noore helilooja ja produtsendi Aleksei Poljanini ühemeheprojekt. Õhtuse vööndi helge ja meloodiline lounge-elektroonika päeval kell kolm vägevas päikeselõõsas oli huvitav elamus. Nii Venemaa, Rootsi kui ka Soome olid muide kõik esindatud kahe artistiga.

She Bit Her Lip Tartust kostitas publikut samuti ehk pimedamasse aega paremini passiva dream-popiga. Laiendatud koosseisuga Micucu jätkas progerockiga ning kohalike artistide jadale pani korraks vahepunkti kerget sündipoppi tegev Würffel. Würffel on midagi muud kui albumil, fotograafid pildistasid lava ees kahara baleriiniseelikuga kütkestavat Rosanna Lintsi nii, et akud tühjad.

Simian Ghost Rootsist on leidnud ennast keset kauneid kitarrimeloodiaid, mis jäävad kuhugi George Gershwini, Brian Wilsoni ja Orange Juice'i vahepeale. Laval veidi ebalev ja natuke kohmetu Simian Ghost oli üks väheseid Schillingu artiste, kes kõlab albumil paremini ja konkreetsemalt.

Ebalusest ja kohmakusest polnud jälgegi Vaiko Epliku ja Eliidi kohati funkivast, kohati psühhedeelseks kiskuvaks puhtast mürisevast rokikavast. Eplik tegi oma uusi ja vanu hitte uuel ja vanal kombel nii et higi pritsis, rahvas hüppas ja möirgas kaasa. Jõuline ja haarav rock, bassiboss Kostja Tsõbulevski ronis finaalis basstrummi otsa ja nüpeldas rusikaga trummitaldrikuid. 

Nagu ikka, oli ka seekord artist, kes otseselt nagu ei mahtunud festivali raamidesse ja sestap pidi esinema aia taga. Tänavu võttis selle rolli enda kanda künkale püstitatud laval punk-psühhedeelik Chungin, kes kontserdi esimeses osas esitas maitsekat roosat kleiti kandes lüürilis-ropu akustilise sooloprogrammi, teises osas võttis toeks oma bändi St. Cheatersburg.

Keskne bänd keskööl

Kui soomlaste hüpnorock-kooslus Siinai alustas, otsustasime korraks festivalialalt lahkuda poe poole. Kui astusime väravast välja, kumises massiivne intro. Kui jõudsime auto juurde, jätkus sama. Kui sõbralik poetädi uksel teatas, et pood on kinni, kajas lavalt endiselt juba tuttav käik. Kui jõudsime pisikese ringiga lõpuks tagasi festivalialale, polnud asi oluliselt edasi arenenud. Siinai mõnusa põhjamaise huumorimeelega tüübid on ise ka teatanud, et ega nad oskagi eriti mängida ja kui, siis on kordused nende tugevaim külg. Muide – see kontseptsioon hakkas tööle.

Kui laupäev andis järje üle pühapäevale, astus lavale peo nael, Taani duo Rangleklods. Rangleklods andis tõeliselt perfektse sõu, kindlasti parima kontserdi, kuhu mul tänavu on juhust sattuda olnud. Elektropillerkaar, sähviv valgus, diafragmat väristav bass, jalgade all ühises rütmis vappuv lavapõrand. Ideaalne energiavahetus bändi ja publiku vahel. Rangleklods on perfektsionistid ja nende muusika kõlab plaatidel viimase piirini lihvituna, võimalikud ebakõlad sajandiksekundi haaval välja lõigatud.

Rangleklods on võimas live-band. Laval lasevad nad ennast tõeliselt vabaks ja kõlavad oluliselt spontaansemalt ja ettearvamatumalt kui plaatidel. Taani duo Rangleklods on õlgadeni lehvivate juustega Esben Andersen pluss poisipeaga kena neidis Pernille Smith-Sivertsen. Esben alustas üksi, Pernille tuli hiljem punti. Nad on väga oodatud külalised festivalidel, paar aastat tagasi põikasid läbi ka Tallinn Music Weekilt, äsja esinesid Roskildes ja paari nädala pärast on Positivusel.

Schillingul mängiti materjali peamiselt kevade lõpul ilmunud teiselt albumit «Straitjacket». Rangleklods on omalaadne kombinatsioon Kraftwerkist, post-dubstepist, kummitavast tume-technost ja deep-house'i elementidega klubimuusikast.

Üsna suureks paisunud publikuga Schilling on endiselt murufestival, kus oma maleruutu saab kasutada baasina, millelt teha sööste kontserdilava või toiduala juurde. Ja kui juhtud mobiiltelefoni tekile unustama, võid üsna kindel olla, et naastes on see kenasti alles. Ja plastkemspudes olid ehtsad kaseoksad. «Vetsmaasikate lõhn,» arvas sõber.

Tagasi üles