Kultuurisoovitused

Kuuba diskorist Neeme Järvini - see on Klaaspärlimäng
Täna algab üheksa aastat tagasi Pärnust põduravõitu Soome turistide ja klubilembeliste noorte eest Tartusse kolinud süvamuusikafestival

Peeter Vähi, festivali kunstiline juht.

FOTO: Marina Puškar

Klaaspärlimäng on festival, mis pakub elamusi eksperimentaalsest nüüdismuusikast süvaklassikani. Nii ka tänavu, kui piire kompav festival tähistab oma 20. tegevusaastat.

Festivali kunstiline juht, helilooja Peeter Vähi, kuidas on kahekümne aastaga festivali nägu ja kontseptsioon muutunud?

Festivali idee on olnud algusest peale ühesugune ning töötanud hästi, sellepärast ei üritagi me ideed muuta. See on klassikalise muusika festival, aga püüame alati kombata klassikalise piire ja nii ka sellel korral. Osa kontserte on sellised, kus toimub süvamuusika ühinemine barokiga, mõnel kontserdil rahvamuusikaga, teisel elektroonikaga, aga ka roki ja audiovisuaalsete elementidega.

Mõni, nagu Kuubalt pärit DJ Nrike, segab klassikat kokku eesti rahvamuusika ja klubirütmidega - tulemuseks on sümforeiv. Oleme seda toomkiriku varemetes toimuvat kontserti nimetanud «Sümfo-reiviks Kaera-Jaaniga».

Ääremail olemise idee on festivalil algusest alates säilinud.

Väga oluline muutus on toimunud seoses sellega, et kolisime üheksa aastat tagasi Pärnust Tartusse. Mõlemad on ju väga toredad linnad! Paraku oli Pärnu publikust suur osa põduravõitu eakad soomlased, kes tulid ennast spaadesse ravima. Teine osa jällegi neid, kes parema meelega oleksid läinud Sunseti ööklubisse, aga kuna samal päeval seal midagi ei toimunud, tulid Klaaspärlimängu kontserdile.

Festivali korraldajatele tundus, et Pärnu publik ei olnud selle jaoks õige. Nüüd oleme ülikoolilinnas Tartus, mille sümboliks on selle intellektuaalne vaimsus. Nüüd on selline tunne, et saame teha ning pakkuda neid kavu, mida oleme algusest peale soovinud. Pärnus tuli alailma kompromisse teha.

Tänavuse festivali kavas on ka teie tudengiaegse viieminutilise topeltfuuga uue seade esimene esitamine. Kuidas see sinna sattus?

Iseenesest ei oleks selles midagi imelikku, et festivali kunstilise juhi teosed kavas on. Seda tuleb ikka ette. Antud muusikapala ei julgeks ma isegi teoseks nimetada, tegemist on pigem lühipala või fuugaga. Kuigi ma ei pea selles osas kellelegi aru andma, sest programm on minu võimuses, siis arvan, et poleks ise antud pala julgenud valida, aga sellega juhtus üks naljakas lugu.

Kui ma hiljuti sahtleid koristasin ja nendes leiduvat prügi hävitasin, sattus mulle kätte üks koltunud paberileht. Tundsin ära oma muusikaakadeemia ajast pärit koolitöö, misjärel jäi paber lauaotsale vedelema. Sellest palast kuulis samuti dirigent Andres Mustonen, kes dirigeerib tänavuse festivali avakontserti. Ta ütles, et see on midagi palju enamat kui kooliharjutus ja ta tahab kindlasti seda ette kanda. Kui juba Mustonen tahab, siis miks peaksin häbenema oma küll nüüd juba 39 aastat tagasi kirjutatud teost.

Rääkides Mingo Rajandi uhiuuest teosest «Mikrokosmos», mis on valminud Klaaspärlimängu tellimusel, siis kui palju üldse on läbi ajaloo festivali jaoks tellimustöid kirjutatud ja kuidas selliste tellimuste esitamine käib?

Me oleme igale festivalile tellinud erinevatelt heliloojatelt umbes kaks kuni neli uut teost. Mõnevõrra lihtsam on tellida uut muusikat Eesti heliloojatelt ja seetõttu on nende esmaesitused ülekaalus.

Sellel korral on kavas kolm uudisteost. Esimene neist Pärt Uusbergilt, kes on hetkel väga in helilooja Eesti muusikapildis, esmaettekandele tuleb ka heliloojate liidu uue juhi Märt-Matis Lille teos ning juba mainitud Mingo Rajandi kolmest osast koosnev laulutsükkel.

Teose pealkiri tuleneb Ilmar Laabani samanimelisest luulekogust, mis käsitleb selliseid eksistentsiaalseid küsimusi nagu elumõte ja –saladus. Kuna tegemist on esmaettekandega, pole ka mina seda teost veel kuulnud ega oska rohkem kommenteerida. Küll aga kuulsin Avarus Ensemble´i liikmete käest, kes seda esitavad, et tegemist on hea looga.

Millist kontserti te ise enim ootate?

Reeglina väldin sellele küsimusele vastamist, et mitte ühtesid kontserte teistest enam esile tõsta, aga võin öelda, mida ühele või teisele maitsele soovitada. Neile, kes soovivad mastaapset ja võimsat elamust, sobib kindlasti lõppkontsert, kus esineb Philips Symfonie Orkest Hollandist, dirigeerib Neeme Järvi.

Teine väga huvitav kontsert kannab pealkirja «Aukartus elu ees». Andres Uibo esitab orelil sellel õhtul Albert Schweitzeri teoseid. Helilooja näol on tegemist tuumapommi keelustamise eest võitlejaga, kes pälvis oma töö eest ka Nobeli rahupreemia. Schweitzer on tuntud filosoof ja humanist. Esitamisele tuleb Bachi kava Schweitzeri repertuaarist.

Lisaks tasub vaatama tulla Toomkiriku varemetes toimuvat «Sümfo-reivi Kaera-Jaaniga», mida viib läbi Kuubalt, Havannast pärit DJ Nrike.

Siin pole tegemist minu hinnanguga, vaid subjektiivse valikuga. Klaaspärlimäng annab mulle kui heliloojale võimaluse komponeerida kogu festivali programmi.  

Tagasi üles