Kaur Riismaa äriideest sündis hoopis romaan

Neljapäeval esitles kirjanik Kaur Riismaa Viru Keskuse Rahva Raamatus oma esikromaani ​«Pimeda mehe aiad», mis on ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistluse võidutöö.

Seni ennekõike luulejatana tuntud Riismaaga vestles teine sõnakunstnik, esseist, publitsist ja kriitik Peeter Helme, kes tõi välja, et tegelikult on see topeltdebüüt. Nimelt ilmus romaaniga «Pimeda mehe aiad» samaaegselt ka mitmekülgselt andeka Riismaa teine proosateos «Pühamägi».

Riismaa esikromaan on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka. Kirjanike vestlus selle esitlusel kujunes teravalt humoorikaks, sisuliseks, avardas nii proosa kui ka luule kirjutamise tagamaid ja kaasas kõik kuulajad, keda oli mõnikümmend.

Mõned seigad kahe terava sule kirjanduslikust õhtupoolikust:

Helme: Ülbe romaani oled kirjutanud. Demonstreerid siin kõikvõimalikke proosakirjutamise võtteid.

Riismaa: Tahtsin õppida selgeks, kuidas ühte romaani kirjutada, siis muudkui istusin, lugesin, lugesin ja kirjutasin. Kõikide sahtlisse kirjutatud harjutuste pealt tekkis ka «Pimeda mehe aedade» peategelase Adam Koi kuju.

Helme: Mulle näib, et inimeste elude konstrueerimine on sulle hingelähedane teema.

Riismaa: Mida siis veel üks kirjanik konstrueerima peaks? Mu lemmikromaan, kõikide romaanide esiisa, on Boriss Pasternaki 1957. aastal ilmunud «Doktor Živago». Selles teoses on väga nappide peatükkidega edasi antud ühe inimese lugu, mis võib olla oli mullegi eeskujuks.

Helme: Sa teed teoses hüppeid ja ometigi sead loo ilusti tervikuks kokku. Kuidas sa kirjutasid?

Riismaa: Minu elus oli üks hetk, üks selline hommik, kui naine kärtsatas: «Mine ja teeni midagi». Me isegi mõtlesime viisi selleks. Lähen ja loen luuletusi ühele, mitte mitmele inimesele. Minu naise kahjuks ei pööranud ma seda äriideeks, vaid kirjutasin sellest raamatu.

Helme: Oled tuntud luuletajana. Luule versus proosa - kas pöördud nüüd esimesest ära?

Riismaa: Ma ei välista kumbagi. Nii üks romaan kui ka üks luulekogu on ootel. Kõik on tekst, kirjutan mõlemat edasi. Luulega on see jamasti, et kirjutad 30 minutit, vähem või kauem, ja siis tuleb äng. Kas kellelegi meeldib? Üks variant on panna ahjusoe üllitis Facebooki ja vaadata mitu like’i tuleb. Uuuu… põnev. Teine variant on minna kolleegide juurde, neile ette lugeda, ja nad kindlasti kiidavad. Kõik arvavad, et luuletuse kirjutamiseks on vaja palju veini. Tegelikult on selle järel palju veini vaja, sest siis tuleb sünnitusvalu. Proosa kirjutamine on tervislikum. Jood hommikuse kohvi ära, teed sigareti ja kirjutad sealt, kus pooleli jäi, rahulikult edasi.

Helme: Eriti ülbe oled sa seetõttu, et ütled mõlema teose, nii «Pimeda mehe aedade» kui ka «Pühamäe» alguses ära, mis lõpus juhtub.

Riismaa: Jah, siis lugeja saab rahus romaanile ja selle struktuurile keskenduda. Näiteks kõrvaltegelased on väga huvitavad karikatuurid. Nad on etturid elust enesest, keda on põnev luua.

Selle kinnituseks loeb autor romaanist ette katkendi, kus paljastab, et kõrvaltegelase, luuletaja Kräu prototüüp, on Jürgen Rooste.