Tanel, kuidas jõudsid teie loodud kehaehted kuulsa Selfridge’i kaubamaja vaateakendele?
Umbes pooleteise kuu eest võttis Selfridge’i stilistide tiim minuga ühendust ja palus akendele midagi sarnast nagu nad olid näinud Filippo Caroti moefotodel. Kuna neist peakatetest olid saanud juba lühtrid MUUSA poodi siis alustasin uue seeriaga. Võtsin asja suht rahulikult - ma lihtsalt nautisin uute vormide loomist, ega ma eriti nende ettepanekuid jälginud. Lõpuks saidki pea-ehetest hoopis keha-ehted.
Kusjuures Selfridge’i nimesed olid alul veendunud, et ma olen hoopis Londonist - tahtsid stuudiosse külla tulla. Tore, kuidas maailm on kokku tõmmanud ja ka Eestis pesitsedes saab osaleda üleilmses ideede võrgustikus.
Esmakordselt tulin millegi sarnasega välja koos Liisi Eesmaa ja Aldo Järvsooga «Kolmlõige» etendust tehes. Möllasin siis igasuguste PVCde ja plastikutega, et tekitada suuri meduusilikke vorme. Mind köitis barokne liikumine, lopsakas voolavus, sümmeetria.
Milliseid huvitavaid pakkumusi on teile viimasel ajal veel tehtud?
Ma olen juba aastaid loomingulise elu kiirteel - pidevas näituste, loengute ja töötubade rütmis ... Väga paljule pean ära ütlema, ma ei ole tootmiskoondis - pigem nokitsen oma ühe assistendiga stuudios. Näiteks pidin loobuma Moskvas Midsummer Night's Dream festivalil esinemisest, mis tundus isegi üsna hullumeelselt eksootiline. Järgmised suuremad väljaastumised on koos ehtesõpradega Viljandis Okase muuseumis augustis, edasi tulevad näitused ja loengud Brasiilias, Soomes, Hiinas, Hispaanias, Prantsusmaal, USA-s ...