Mitte ainult armastusest

«Wertheri» lugu iseenesest on väga lihtne: noor kirglik nimitegelane (Sander Rebane), kes on jäägitult armunud juba teise mehega kihlatud veetlevasse Lottesse (Fatme Helge Leevald).

FOTO: Mats Õun/Endla

Endla teatri «Wertherit» tasub vaatama minna mitmel põhjusel. Kõigepealt loomulikult materjali enda pärast. Millegipärast pole seda Johann Wolfgang von Goethe 1774. aastal ilmunud autobiograafilist esikromaani lavalaudadel seni eriti tihti kohanud. Ometi on «Noore Wertheri kannatused» maailmakirjanduses väga oluline teos: sellest romaanist sai omal ajal romantilise kirjanduse teerajaja, mis pälvis eeskätt just noorte lugejate seas imetlust. Vähe sellest, raamatu peategelasest sai peaaegu et püha kangelane, kelle elulaadist, mõtteviisist, käitumisest ja isegi riietusstiilist oli suur au eeskuju võtta.

Tellijale

Teiseks pälvib tähelepanu suurepärane mängupaiga valik. Enne etendusele minekut oli Kaelase vähemalt minu jaoks üsna tundmatu koht, seda nii mõisa kui ka veel rohkem potentsiaalse etenduspaiga mõttes. Kuuldavasti ei oldudki seal varem üldse näidendeid mängitud. Seega võib seda kaunist loodusküllast kohta pidada teatri mõistes kahtlemata põnevaks avastuseks.

Peale kõige muu ei saa loomulikult mööda vaadata ka hiljuti TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu lõpetanud ja nüüd Endla teatris töötavatest noortest andekatest näitlejatest ning Laura Metsa heast lavastajatööst.

Tagasi üles