Sõna ja selge lugu on teatrisse tagasi jõudnud

Amelie Blaustein Niddam kirjutas kultuuriportaalis Toutelaculture, et NO99 lavastus «Mu naine vihastas» on väike pomm ja seda lihtsalt peab Avignoni teatrifestivalil nägema. Prantsusmaa mõjukama ajalehe Le Monde’i korrespondent Brigitte Salino lisas, et Eesti näitlejad on oma mängus suurepärased, tihti isegi virtuoossed. Radio France Internationale’i teatrikriitik Maria Emilia Alencar kuulutas aga, et see Eesti trupp on üks kogu festivali suuri avastusi.

Viimase kahe nädala jooksul on NO99sse saabunud Belgia, Prantsusmaa, Horvaatia ja Taiwani teatrifestivalide kutsed. Kuid kuhu täpsemalt, ei tohi teater veel avalikustada.

Need on vaid üksikud näited NO99 lavastuse «Mu naine vihastas» järellainetusest Avignoni teatrifestivalilt, mida peetakse maailma üheks mainekamaks. Eesti lavastuse valimist põhiprogrammi on võrreldud Eesti-Gruusia filmi «Mandariinid» tähelennuga Kuldgloobusel ja Oscarite jagamisel. Kui Avignonis oleks kuldseid mehikesi jagatud, siis kahtlemata oleks eestlastele ennustatud võitu.   

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus oli tõesti 25. juulini kestva festivali suurimaid sensatsioone. Kui esimese päeva etenduseks oli 500-kohalisest saalist müüdud kolmveerand, siis järgmistel etendustel jäid paljud ukse taha. Kokku anti lavastusega «Mu naine vihastas» neljal päeval viis etendust. Eestlased said kuulda võimast aplausi ja braavohüüdeid.

«Peamist rolli mängiv meesnäitleja oli vapustav, tema mäng lummas mind. Loomulikult oli ka lugu originaalne. Samas võiks ju öelda, et väga tavaline, sest meie kõigiga võib puhkusel midagi sellist juhtuda, aga see lugu oli põnevalt üles ehitatud. Näitlejate ansamblimäng oli väga hea. Kui fotod, mis seinale projitseeriti, olid just siin ja praegu tehtud, siis on see midagi väga erilist,» jagas Postimehega oma muljeid Juliette, kes oli eestlaste lavastust vaatama tulnud ilma erilise ootuseta, puhtalt uudishimust.

Umbes neljakümnene naine kinnitas, et kui tal avaneb võimalus näha veel mõnda NO99 lavastust, siis kindlasti ta läheks vaatama ning soovitaks seda ka sõpradele.

«Mu naine vihastas» räägib sellest, kuidas Juhan Ulfsaki kehastatav kontrollifriigist mees püüab võhivõõrastega taasluua oma perekonna puhkusefotod. Lavastus pakub karakterikoomikat ja igapäevase elu kõverpeeglit, prantsuse publik haakus eestlaste huumoriga ja saal naeris iga väiksemagi võimaluse korral. Samas on tegemsit tõsise lavastusega, mis tõstatab küsimuse mälust kaasaegses ühiskonnas: kui isiklikud on meie mälupildid ja miks meil on vaja fotosid, mis on äravahetamiseni sarnased naabrite või ka võhivõõraste piltidega?

Juhan Ulfsak esitas Avignonis oma rolli füüsilisemana kui Eestis, näidates end väga huvitava käekirjaga näitlejana, kelle miimika ja kehakeel naelutavad pilgu. Ulfsak oli lavastuse täht, kelle energia najal haarati juba esimesest hetkest alates publik kaasa. Ülejäänud trupi tugevus pääses esile alles etenduste teises pooles, kui NO99 näitlejad taasloovad ikoonilisi pilte.

Vaataja silme ees sünnivad näiteks nii Jacques Louis Davidi 1793. aastal loodud maal «Marat’ surm» kui ka foto kirglikust homosuudlusest. Publik näeb, kuidas näiteks Jörgen Liik hüppab vannitoa ukseavas õhku, ja minut hiljem kuvatakse seinale foto vannituppa üles poodud noormehest. Hetkest, mil käed üles tõstetud ja palja ülakehaga Linda Vaher hüppab ülikonnas meeste ette, sünnib foto, kus NO99 näitlejad kehastavad Vene poliitkuid, kes tõrjuvad protestijat, kelle seljale on musta kleeplindiga kirjutatud XУИ.

Meediast tuttavate stseenide taasloomine nõuab näitlejatelt ülimat keskendumist, täpsust, üksteise tunnetamist. See ongi see miski, mis peale Semperi-Ojasoo aktuaalse teemapüstituse (dramaturg Eero Epner) Avignoni publiku ära võlus. Eesti näitlejate tugevus on ansamblimäng, mis annab võimaluse esile tõusta lool, mitte aga staarnäitleja(te)l.

Purjus tegelased laval 

Suurepärast ansamblimängu pakkus ka Poola Teater Varssavis lavastus «Wycinka Holzfällen», lavastajaks Poola üks tähtsamaid kaasaja lavastajaid Krystian Lupa. Thomas Bernhardi tekstil põhinev neli tundi ja kakskümmend minutit kestev irooniline, terav, täpne ja halastamatu lavastus jälgib ühe väikekodanliku seltskonna koosviibimist: etenduse jooksul areneb seltskondlik klatš, epateeriv vestlus iseenda eksponeerimiseks ning tipneb kakluse, leppimise ning siis vaikselt koju tuigerdamisega.

Laval olid peaaegu kogu etenduse kolmteist näitlejat, kes jäävad igaüks oma loomusele vastavalt purju, salongi perenaine vahetab ühe uhkema kostüümi teise vastu, pingutustest hoolimata väljub pidu tema peas loodud raamistikust, korteri peremees näitab igal võimalusel oma üleolekut ja peo lõpus loobib teatraalselt oma kunsthambaid.

Poolakate lavastust vaadates olin ma kade, sest sellist peent, viimase nüansini paigas karakterite loomist ning ka veel ansamblimängu, lavastuse rütmide ja meeleoludega mängimist, pole Eesti teatris minu silm näinud. Aga võiks, sest Bernhardi tekst sobiks suurepäraselt ka nii Eesti Draamateatri kui ka Tallinna Linnateatri näitlejatele.

Poolakate lavastuses kasutati ka videopilti ning üleval rõdul istuv lavastaja kommenteeris (pigem pobises) aeg-ajalt midagi mikrofoni, kuid üldiselt oli tegemist pöördlava klassikalise lavastusega, kus peamine rõhk on just näitlejate mängul.

4. juulist 25. juulini peetava teatrifestivali üks suuremaid nimesid on kahtlemata Thomas Ostermeier Berliini Schaubühnest ja tema lavastatud «Richard III», kus haarava rolli teeb Lars Eidinger. Tegemist ei ole monolavastusega, kuid Eidingeri groteskne ja koletislik kuju varjutab kõik muu. Tulemus on nii mõjuv ja eredalt ehe, muutes vaataja taas väikeseks lapseks, kes lummatult vaatab kõike, mida talle lavalt näidatakse.

Eidingeri mäng ei lasknud mul saalist lahkuda ka siis, kui vana ooperimaja õhupuuduses kippus pilt uduseks minema ja ülekuumenemisest tingituna kuulsin ma saksa näitlejaid laval eesti keeles rääkimas. «Richard III» lõpus üksmeelselt püsti tõusnud publiku ovatsioone võiks aga nimetada rokk-kontserdil sobivaks möirgamiseks.

See-eest Oliver Py Shakespeare’i tõlgendus Avignoni vaatajates vaimustust ei tekitanud. Festivali direktori lavastatud «Kuningas Learilt» lahkusid esimesed vaatajad juba pärast esimest pooltundi. Avignonis on etenduselt ära minemine üsna tavaline ja seda tähelepanuväärsem on fakt, et NO99 saalist ei lahkunud ükski inimene.

Ma ei tunne prantsuse teatrit, kuid Avignonis nähtu põhjal julgen teha järelduse, et commedia dell’arte pinnalt sündinud mängustiil on endiselt elujõuline, seetõttu jääb Stanislavski pärandiga harjunud vaatajal veenvust väheks ka siis, kui teatraalsus asendub rõhutatud minimalismiga.

Tänavused trendid

Peale NO99 näitlejate oli Avignoni laval veel üks Eestiga seotud näitleja: Narvas sündinud ja juba aastaid Venemaal elav ja töötav Julia Aug mängis Kirill Serebrennikovi lavastuses «Idioodid», mis põhineb Lars von Trieri samanimelisel filmil. Etenduse vaatamise ajal ma veel ei teadnud, et just see trullakas näitleja on isa poolt eestlane, kuid sellele vaatamata jäi naisnäitlejatest just Julia Aug oma lavalise liikumisega meelde.

Tugevalt poliitiline, vaheldumisi otse ja ridade vahelt Venemaa praegust poliitilist ja ühiskondlikku olukorda kommenteeriv lavastus on Venemaal kahtlemata julge samm, seda kinnitab seegi, et Venemaa vastavad instantsid keeldusid rahastamast Gogoli keskuse sõitu Avignoni. Von Krahli töid näinud vaatajale mõjus venelaste lavastus aga kulunu ja igavana, narmendavamana.

Samas ei soovi ma «Idiootide» suhtes olla ülekohtune. Nähtud etenduse mulje võis kannatada tugevast tormituulest – tuul pani ratastel kontoritoolid laval tantsima ning lavastaja sõnul kaalusid nad isegi etenduse ärajätmist, kuid valisid loobumise asemel lavastuse muutmise (loobuti osast lavakujundusest).

Tänavune Avignoni teatrifestival kannab pealkirja «Ma olen teine/teised». Festivali programmijuht Agnès Troly ütles intervjuus ERRile, et festivali teemat ning pealkirja valides sai Oliver Py inspiratsiooni jaanuarikuistest traagilistest sündmustest ning loosungist «Ma olen Charlie».

Kuidas erinevad kultuurid ja inimesed saaksid konfliktideta elada, ei jäänud minu vaadatud lavastustest otseselt kõlama (välja arvatud «Idioodid»), aga ma nägin ära vaid veerand põhiprogrammi lavastustest.

Minu jaoks iseloomustab tänavust Avignoni festivali hoopiski naasmine harjumuspärase teatri juurde: laval on näitlejad (mitte amatöörid), kes esitavad tunnustatud autorite (William Shakespeare, Alfred Jarry, August Strindberg, Thomas Bernhard, Markii de Sade) tekste.

Kuigi lavastustes kasutatakse ka videolahendusi ja mikrofone, on erilised visuaalsed efektid taandumas, teater on muutumas taas tekstikeskseks, selge lugu on tagasi ning näitlejast ja tema mängust sõltub lavastuse õnnestumine (nii Ostermeieri, Ojasoo-Semperi kui ka Lupa õnnestumine, Oliveri ebaõnnestumine).

Kehaline alastus pole lavalaudadelt kuhugi kadunud, sest vaadatud kümnest põhiprogrammi lavastusest vähemalt pooles oli mõnel hetkel mõni näitleja paljas. Endiselt on trendikas kasutada lavastuses elavat muusikat või lasta näitlejatel laulda.

Eesti on teatrimaa ja seda ei kinnita mitte ainult peaaegu miljon teatrikülastust aastas ega ka Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi maailmatasemel lavastused, vaid ka see, et siinsetel teatrifestivalidel näeb maailma tippe. Näiteks eelmisel aastal Rakveres toimunud Baltoscandalil publikut lummanud Benjamin Verdoncki visuaalne lavastus «NOTALLWHOWANDERARELOST» jõudis Avignoni põhiprogrammi alles sel aastal. Vaid mõne nädala pärast näeb Tallinnas SAAL Biennaali festivalil Benjamin Verdoncki uut lavastust, aga ka tantsumaailma supertähe Anne Teresa De Keersmaekeri lavastust.  

Kaks festivali ühes linnas

Lõuna-Prantsusmaa väikelinna Avignoni keskaegsed tänavad on tapetseeritud teatriplakatitega. Neid on kõikvõimalikes ja võimatutes kohtades. Kuid ükskõik kui hoolikalt otsida, siis NO99 lavastuse «Mu naine vihastas» plakatit ei leia.

Tänavatele on üles riputatud hoopis OFF-programmis osalevate teatrite kuulutused ja Avignonile annabki festivalinäo just OFF-programm. 50. sünnipäeva tähistanud OFF-programmi kataloog on tänavu 369 lehekülge paks, 1,5 cm paksuse raamatu igale leheküljele mahub viie lavastuse reklaam. 69. korda peetud nn suurel teatrifestival ehk põhiprogrammis oli vaid nelikümmend lavastust.

Tallinna vanalinna suuruses vanalinnas, kuhu kogu teatrimöll on koondunud, on OFF-programmil 127 ametlikku mängupaika, põhiprogrammil 19. Enamikus OFFi saalides puudub igasugune konditsioneer, kuid sellest hoolimata lookleb enne etenduste algust uste taga pikk järjekord.

Publiku saali meelitamiseks teevad OFFil osalevad trupid ränka tööd. Juuli teisel nädalal näitas Avignonis nii mõnelgi päeval termomeeter 38–40 kraadi, ent lõõskavast päikesest ei lasknud end segada kostümeeritud (vahel paksust kangast ja musta värvi vammustes!) näitlejad, kes püüavad teatrituriste just oma lavastust vaatama meelitada. Selleks jagatakse kilode kaupa flaiereid, veendakse, miks just nende lavastust tuleb vaatama minna («Saab nalja», «Visuaalne, mõistetav ka prantsuse keelt oskamata», «Kõik vaatajad on olnud vaimustuses» jne).

Kui põhiprogrammi lavastuste kulud maksab kinni festival, siis OFFil osalevad trupid maksavad nii saalide üürimise, reklaami kui ka kõik muud kulud ise kinni. 

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus etendus festivali põhiprogrammis ja see on kvaliteedimärk, mis tagab peaaegu ilma tänaval tehtava reklaamita publiku ka täiesti tundmatule trupile. NO99 oligi kuni selle suveni prantslastele, kellest moodustavad enamiku prantsuskeelse festivali publikust, peaaegu tundmatu teater.

Peaaegu seepärast, et 2011. aastal anti Pariisis Odéoni teatris lavastusega «Kuidas seletada pilte surnud jänesele» kuus väga edukat etendust. Odéoni teatri tollane loominguline meeskond on nüüdseks kolinud Avignoni festivali korraldama.

Sahistatakse, et see polnud päris vabatahtlik: festivali praeguse direktori Oliver Py ühes lavastuses Odeóni teatris olevat olnud üks tegelane liialt äratuntav ühe ministri sugulasega ja see ei meeldinud ei ministrile ega laulu sisse pandud sugulasele… Nii pidigi Py, aga ka festivali programmijuht Agnès Troly liikuma Pariisist Avignoni.

Suure tõenäosusega ei jää Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi «Mu naine vihastas» nende viimaseks lavastuseks Avignonis. Festivali juhid on eestlaste menust vaimustuses, meedia huvi  on olnud väga suur, Semper-Ojasoo on andnud kümneid intervjuusid, retsensioone-ülevaateid ilmus samuti kümneid.

NO99 teatri loomisel olid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo endale esitanud küsimuse, kas nad suudavad oma lavastustega kõnetada publikut ka väljaspool Eestit. Avignonis kogetud menu kinnitas taas, et nad on oma eesmärgi täitnud.

* Sõitu aitas rahastada NO99

ÜLEVAADE

AVIGNONI TEATRIFESTIVAL 

69. korda toimuva Avignoni teatrifestivali direktor on sel aastal Oliver Py.

Festival toimub 3. juulist 26. juulini. 

«Mu naine vihastas» on esimene Eesti lavastus, mis on valitud teatrimaailma ühe mainekama festivali põhiprogrammi.

Kokku näeb Avignoni teatrifestivali põhiprogrammis 40 lavastust.

Festivalil müüakse 120 000 – 140 000 piletit, lisaks saab 20 000 – 30 000 inimest osa tasuta etendustest.

Festivali külastab igal aastal kuni 500 ajakirjanikku.