Barokiaegsete naiste etikett - elu nagu teatris

Kadrioru 297. sünnipäeva puhul tutvustas ainukeses Eesti barokses palees - Kadrioru lossis - tollaste naiste elu värvikate detailidega vürtsitatult Peterburi kunstiteadlane ja ajaloolise tantsu spetsialist Yaroslava Bubnova. 

Reveranssi ehk õuedaamide tänamise ja tervitamise kunsti õpetas pealtvaatajatele juuli lõpus tähistatud pidupäeval ajaloolise tantsu teater Petit Trianon, mis tegutseb Bubnova kunstilisel juhtimisel. Lugupeetud daamide juhendamisel sain mõningad barokiaegsed käitumismaneerid selgeks ning naiste edevuse tähendusrohkuses ning fantaasiaküllasuses targemaks.

Barokiajastu naiste elu oli justkui teatrimäng - reguleeritud kindla kombestiku ja etiketiga, aga fantaasiarohke, värvikirev, täis salapära ning vallatusi. 18. sajandi naisi üks enim iseloomustanud detail oli kahtlemata soeng.

Soengud ulatusid pealaest kuni kolmekümne sentimeetri kõrguseni ning võisid koosneda millest iganes alates purskkaevudest puuviljavaagente ja päris lindudega puurideni. Tõsi, 18. sajandi teisel poolel muutusid igapäevased soengud lihtsamaks, pealaest kõigest 10 sentimeetri kõrguseks, sest raskete konstruktsioonide tõttu võitlesid naised tõsiste peavaludega. 

Oma koreograafia oli daamikummardustel tänutäheks ja tervitamiseks ehk reveransil. Vastavalt inimese tähtsusele varieerus liigutuste järjekord ja kummarduste keerukus.

18. sajandist on pärit ka nn pisiasjade ehk tarbetute, ilusate ja armsate asjakeste mõiste. Kuni selle ajani oli igal esemel oma kindel funktsioon. Nüüd, aga tehti nipsasjakestest laua peale väljapanekuid, kasutati neid ehete ja aksessuaaridena. Laialdaselt võeti kasutusele peegel, mida enne sahtlipõhjas peideti. Tsaar Peeter I oli esimene ka selles mõttes, et lasi ballisaaliseintele peeglid riputada. Ajalugu teab rääkida, et mõningad prouad olid esialgu ennast seina pealt nähes nii kohkunud, et minestasid ära. 

Barokkajastu ideaalseks naiste figuuriks oli tagurpidi pööratud veinipokaali kuju. Õlgadest keskkohani olid daamid kõik väga peenikesed, kuid puusi rõhutati dramaatiliselt. Kaunistustega suursuguste kleitide juures olid kõige olulisemad lehvikud ja nende «keel». Kui 18. sajandi alguses oli lehvik palavaks kiskuvatel ballidel tarbeesemeks, siis mida aeg edasi, seda rohkem kujunes tänapäevalgi tuntud kaunist aksessuaarist kujutlusvõimet käivitav asjake.

Lehvikutega väljendati nii sümpaatiat kui ka ebasümpaatiat, anti edasi teateid ja lepiti kokku salajasi kohtumisi. Kurb tõsiasi oli aga see, et kuigi lehvikukeel muutus pidevalt, oskasid seda kõik. Seega abikaasa eest varjatud kohtumist kokku leppida oli ballil keeruline. Lehvikud olid kallid, sest neid maalisid tolleaegsed parimad kunstnikud ja tihtipeale sisaldasid need iluasjakesed ka kalliskive.

Sõnumeid edastati ka ilutäppidega, mis võisid paikneda kõikjal. Sõnumi edastamiseks liigutati neid erinevatesse kohtadesse ning igal kohal oli oma tähendus. Ilutäpike polnud mitte ainult täpike ega ka ainult värvitud, vaid võis koosneda erinevatest materjalidest ja kangastest ja seal võis olla kalliskivegi. 

Sõna etikett muuseas pärineb barokiajastu ballikultuurist, kus enne igat suuremat pidustust tuli külastajaskonnal tutvuda peo reeglitega - mida kanda, kuidas olla ja käituda. Neid kirjutisi nimetatigi esimesena etikettideks ajastul, mille nimi pärineb portugali keelest ja tähendab ebakorrapärast pärli. 

Tagasi üles