Kirjastus Koolibri andis välja sel kevadel ühe kuu jooksul Tiit Kuningalt tervelt kaks teost, «Sinine» ja «Roheline». Teosed nägid ilmavalgust aprillis. Raamatud on konkreetsele värvile pühendatud ajalooliste faktide ja legendide kogumikud. Avaldame kultuuritoimetaja Hendrik Allat võlunud kirevatest teostest kokku kuus katkendit, mida rohelisel murul sinise taeva all (vihmasel juhul end sinna kujutleda) lugeda.
Allpool katkend raamatust «Sinine».
Sinine kuu
Astronoomias kasutatakse terminit sinine kuu (blue moon) kajastamaks harvaesinevat nähtust, mis ilmneb keskmiselt igal teisel või kolmandal aastal, kui ühes kalendrikuus on näha kahte täiskuud. Erinevates maades ja erinevatel aegadel on seda nähtust ka erinevalt nimetatud. Praegu kasutatakse üldiselt kokkulepitud terminit blue moon, seda aga mitte kuu sinise värvuse tõttu. Täiskuul endal on täiesti tavaline tuhkhall värvus. Nimetus lähtub hoopis ingliskeelsest idiomaatilisest väljendist once in a blue moon, mille ekvivalent vene keeles on näiteks после дождичка в четверг ehk siis: haruldane sündmus, haruharva, ka mitte kunagi.
Oxfordi inglise keele sõnaraamatu järgi on väljend algselt pärit 1528. a vanasõnast: If they say the moon is blue, / We must believe that it is true. (Kui nad ütlevad, et kuu on sinine, / peame uskuma, et see on tõsi.) 19. sajandil levis selle baasil fraas until a blue moon, mis tähendab «mitte kunagi».
Eriti haruldane on aga nähtus, kui kuu tõepoolest paistab sinisena. Metsatulekahjud ja vulkaanid paiskavad tuhka ja tahma kõrgele atmosfääri, kus need ühinevad veepiiskadega. Sellised tahmunud vihmapiisad võivad rännata tuhandeid kilomeetreid ümber maakera ning on just õige suurusega hajutamaks kuuvalgust nõnda, et kuu paistabki optilise efekti tõttu sinine. Ajaloost on teada, et 1883. aastal, pärast Krakatau vulkaani purset, näis kuu värvus sinakana üsna pikka aega.
«Blue Moon» on ka populaarne ballaad, mille kirjutasid Richard Rodgers ja Lorenz Hart 1934. aastal filmi «Manhattan Melodrama» jaoks, kusjuures laulu pealkiri viitab samuti idioomile «haruharva». Laul sai laiemalt tuntuks alles pärast Melvin Howard Tormé (1949) ja Elvis Presley (1956) plaadistusi.
Sinine välk
1989. aastal avastati USAs, et ka äikesepilvede kohal lööb välku. Kõige haruldasem on atmosfääri ülakihtides esinev sinine välk, mida nimetatakse ka siniseks joaks (ingl blue jet, sm viuhkusalama). Sinine välk liigub umbes 100 km/s ja kestab vähem kui sekundi. Selle ajaga lööb välk 40–50 kilomeetri kõrgusele maapinnast. Tavalised välgud esinevad kuni 10 kilomeetri kõrgusel.