Loe teist katkendit romaanivõistluse võiduromaanist

Armin Kõomägi romaan "Lui Vutoon"

FOTO: Kirjastus Tuum

Kirjanike liidu romaanivõistluse võitjaks kuulutas žürii 3. juunil Armin Kõomägi romaani «Lui Vutoon» keelelise kujundlikkuse ja värskuse, eneseiroonilisuse, ühtlase stiili, üldistamisjõu ning lausa šokeeriva ajakajalisuse eest.

Loo lõpus leiad videointervjuu autoriga

Romaani sünopsis: ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest. Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse. «Lui Vutoon» on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud.

Avaldame Kõomägi poolt valitud teise katkendi romaanist.

26. juuli

Läksin välja. Suvi võttis ennast järjest tõsisemalt. Ma ei mõista, kuidas see võimalik sai olla, kuid tuult lihtsalt ei olnud. Juba terve kuu, justkui oleks maakera pöörlemast lakanud. Kuigi ma pole kindel, et tuul just pöörlemisest sünnib.

Istusin Subarusse ja käivitasin mootori. Paak hakkas tühjaks saama. Hell teema andis iga villiga mu kinniteibitud jalgadel tunda. Sõitsin parklast välja otse üle ristmiku Statoili. Aga kütuseid oli olemas rohkem, kui ma olin kunagi osanud ette kujutada: diisel ja kolm erinevat bensiini. Ma ei teadnud isegi seda, kas diisel või benss. Võttis kukalt kratsima. Keerasin paagilt korgi maha, langetasin näo lähemale ja hingasin ettevaatlikult sisse. Ossa poiss, polnud paha, polnud sugugi paha. Hingasin veel mõned korrad, aina sügavamalt, talletades oma vahemällu jõulise aroomi kõik peensused, nii täpselt kui vähegi suutsin. Silme ees lõi huvitavalt virvendama. Siis haarasin esimese kütusepüstoli ja nuusutasin võrdluseks sealt. Balansseeritud, natuke tammine, õlisevõitu, järelmaitse veidi liiga lameda karakteriga, millest aimdus kerget sõnnikut. Ei, diislit meie ei joo. Võtsin järgmise püstoli – 95 normal. Petrooline ja kirbe, kuid omamoodi teatud elegantsusele kalduv, suhteliselt täidlane. Ei olnud see. 95 plus – aromaatne, ootamatult korgine, floraalselt lopsakas, vaheldudes oksüdeerunud ürdisusega, järelmaitses domineeris rammukas madeira. Ka see mitte. Jäi veel 98 plus. Milline elav isikupärasus, missugune raskestikirjeldatav intensiivsus! Üldiselt happelisel taustal torkab ninna pingeline, mesiselt mahlakas jõulisus, järelmaitselt õhuliselt alkohoolne, mis sekundite jooksul muutub lausa plahvatuslikuks agressiivsuseks. Wow! See on meie jook. Lasin paagi täis.

Maksta polnud loomulikult kellelegi. Astusin ajakirjariiulite juurde. Juunikuunumbrite kaanetüdrukud hiilgasid võidukalt. Maailma viimased, trükikodades legaliseeritud kaunitarid nautimas ootamatult süllesadanud jackpot’i. Ha-haa, nende õnnetud saatusekaaslased, need juulikuu naised, ei jõudnud paraku trükkigi minna, augusti omad haihtusid juba enne fotosessiooni. September, oktoober ja nii edasi, paremal juhul jõudsid nad enne haihtumist pidada sisemisi, läbikukkumisele määratud võitlusi selle üle, kas võtta ahvatlev meediapakkumine vastu või kärbuda avastamata lillekesena üksikul, avalikkuse poolt tundmata aasal.

Kuu aega polnud neile keegi tähelepanu pööranud. Ma siis nüüd vaatasin, alludes bensuaurudest äratatud empaatiale, hea südamega, nagu ma olen. Putsi.

Aga pikalt ei suutnud, läilaks kiskus ja soolase isu ajas peale. Astusin leti äärde ja vaatasin vahelduseks hoopis hot dog’i grillrestil keerlevaid vorste. Need olid kuivanud pliiatsijämeduseks ning üleni mustaks tõmbunud. Paar täidlast kärbest tegid liikuvatel lihatoodetel trenni, otsekui putukate jõusaali jooksulindil. Sadistlik hetkeemotsioon sundis mind haarama kastmepurgi ja tühjendama selle sisu väikestele kaloripõletajatele otse pähe. Ärge unustage vedelat, muidu kuivate kokku nagu need kabanossid teie kondiste lülijalgade all. Niisiis, milliseid kastmeid soovite, härrased kärbsed? Kas panen kohe kõiki? Majonees, ketšup, salsa. Ma vaatan, teie liigutused on aeglasemaks jäämas, ärge jätke jonni, pingutage edasi, raske õppustel, kerge lahingus, kui see lahing peaks kunagi veel aset leidma. Veidi sinepit ehk?

Võtsin purgi energiajooki, lugesin end surnuks treeninud kärbestele lühikese kaastundliku järelhüüde ja kihutasin Subaruga koju, kus keerasin oma kummist sekspommile mitu korda järjepanu taha. 98 plus tembitud Red Bulli ja siivsalt pakendatud esikaanepornoga – agressiivne, sünteetiliselt robustne, anaalse järelmaitsega oraalne täiuslikkus. Sadistlikult magus aastast 1990. Uputab kõik peale kahetsuse.

Tagasi üles