Loe kolmandat katkendit romaanivõistluse võiduromaanist

Armin Kõomägi romaan "Lui Vutoon"

FOTO: Kirjastus Tuum

Kirjanike liidu romaanivõistluse võitjaks kuulutas žürii 3. juunil Armin Kõomägi romaani «Lui Vutoon» keelelise kujundlikkuse ja värskuse, eneseiroonilisuse, ühtlase stiili, üldistamisjõu ning lausa šokeeriva ajakajalisuse eest.

Loo lõpus leiad videointervjuu autoriga

Romaani sünopsis: ühel tavalisel suvehommikul läheb tulevane turundusjuht Lui suurde kaubanduskeskusse töövestlusele. Kuid ta ei leia ühtegi inimest. Muusika mängib, eskalaatorid töötavad, mäkis särisevad kuldpruunid friikartulid. Lui otsustab ootama jääda ja sätib ennast kaubanduskeskuses sisse. «Lui Vutoon» on noore mehe päevik maailmast, milles puuduvad inimesed, kuid asjad on alles. See on lugu elust ühtaegu külluslikus ja tühjas reaalsuses, kus staatusel pole enam tähendust, armastus räägib silikooni keeles ja päevade üle peavad arvet taevas tiirlevad linnud.

Avaldame Kõomägi poolt valitud kolmanda katkendi romaanist.

11. august

Terve eilse päeva mõtlesin sellisele asjale nagu elekter. Esimest korda elus nii põhjalikult. Olin alati elektrisse suhtunud kui millessegi elementaarsesse. Minu jaoks seisis ta ühes pikas rivis koos maa ja metsaga, kõigi nende poolt pakutavate loodusandidega, koos merede ja kaladega, puhta õhuga, tuulega, pilvede ja kauge ning kustumatu päikesega. Ma sain aru küll, et elekter ei teki iseenesest, kuid sellele vaatamata just sellise, keskkonna lahutamatu osana ma teda tajusin. Nagu ka mobiilsidevõrku ja wifit inimrohke asustusega piirkondades. Elekter seinakontaktis oli minu jaoks sama loogiline kui punane maasikas metsavälul või väikesed tähnilised munad puu otsas linnupesas.

Ja nüüd teda ühtäkki enam ei olnud.

Tegelikult oli üllatav, et ma selle peale üllatusin. Kui hakata mõtlema, siis peaks ju üllatus seisnema just vastupidises. Täpselt nelikümmend päeva oli kulunud suurest kadumisest, sellest hetkest, mil muu hulgas ka viimane muretu elektrik kusagil alajaamas midagi sorkides korraga koost lagunes. Koos temaga oli ilmselgelt haihtunud ka viimane tahmase näoga põlevkivikaevur, viimane energiafirma klienditeenindaja (kellele ma siin vahepeal helistades õppisin läbi nägema ja vihkama romantilise ajaviitemuusika kahepalgelisust), rääkimata kogu nende juhtkonnast ja selle ambitsioonikatest plaanidest pigistada maailma igast viimsest kui põlevkivipurust välja piisake õli, et see siis suurte katelde abil paariks hädiseks ampriks muuta. Üllatav oli justnimelt see, et kogu see seltskond elektrit endaga kaasa polnud viinud. Inimeste loodud või looduse osa? Tõde võis seega jääda kusagile vahepeale.

Kuigi lärmi üle pole mul juba pikemat aega mingit põhjust kurta olnud, oli ilma elektrita kohe kuidagi vaiksem. Kõik helid, mis mu kõrvu kostusid, olid nüüd teistsugused, pärinedes otsekui mingist teisest maailmast. Maailmast, kus võivad küll eksisteerida seadmed ja aparaadid ja igasugu imelised masinad, aga seda väikest nähtamatut sirakat, mis kõik need suuremad ja väiksemad tehisloomad elule ärataks, vot seda selles maailmas ei ole. Ning nüüd, mulle tundub, leidis aset selle varjus olnud elektrita maailma tasane taasärkamine.

Olles pikkade sajandite jooksul järk-järgult surutud kaugele märkamatule tahaplaanile, oli ta ajapikku muutunud sügavalt endassetõmbunuks ja tagasihoidlikuks. Kõrvulukustav kabjaplagin, ähkivad aurumasinad, pidev relvatärin, kaotajate karjed ja võitjate huilged, seejärel laviinina kasvav kummivilin, vaikimatud teleseriaalid, miljonid üksteisest üle helisevad mobiiltelefonid olid saatnud selle vaikse maailma omamoodi asumisele küll kõrbesse, küll mägedesse, küll sügavale ookeanipõhja. Kuid neiski paikades ei jätkunud rahu kuigi kauaks. Nüüd lasevad valgetes hõlstides inimesed kõrbes aadrit, paks must veri voolab mulksudes maa haavadest, suitsevad kõrged määrdunud korstnad ning kõige selle taustal kostab pahaste tuareegide ähvardavaid automaadivalanguid. Ega mäedki tuku tummalt. Nende ümber tiirutavad helikopterid, pardal kaameramehed jäädvustamas lumelauatrikke või hapnikupuuduses kannatavate alpinistide järjekordi. Vee all aga luuravad mootorite mürinal eri sümboolikaga allveelaevad, paljunedes pöördvõrdeliselt sinivaalade väljasuremisega. Ei salli tühja kohta loodus.

Ent niipea kui masinate ühendkoor on laulnud oma viimase noodi ja aplausi kuulmata pettunult vaikinud, on jälle selle teise, vaikiva maailma kord. Kõigepealt ta ehmub, nagu väike omaette mänginud poisike, kelle tasase pomina ümber järsku sajad kisakõrid on vakatanud. Kuid ta kogub end ruttu, pöördub tagasi oma loomuliku mängu juurde ja üle väga pika aja kostub ta kõrvu tema enda helisev sosin.

Tagasi üles