/nginx/o/2015/07/21/4303563t1h6106.jpg)
Kirjastus Koolibri andis välja sel kevadel ühe kuu jooksul Tiit Kuningalt tervelt kaks teost, «Sinine» ja «Roheline». Teosed nägid ilmavalgust aprillis. Raamatud on konkreetsele värvile pühendatud ajalooliste faktide ja legendide kogumikud. Avaldame kultuuritoimetaja Hendrik Allat võlunud kirevatest teostest kokku kuus katkendit, mida rohelisel murul sinise taeva all (vihmasel juhul end sinna kujutleda) lugeda.
Allpool katkend raamatust «Sinine».
ÄRA-UNUSTA-MIND
Sellegi lille tekkimisest on müüte juba Vana-Kreeka aegadest. Arkaadia ilusaimate karjusnoorte Lycase ja Egle armastus ja truudus olid Alpheiose jõe kallastel lausa legendiks. Ühel päeval sai Lycas isalt käsu kohe linna minna, et vastu võtta sureva onu õnnistus ja pärandus. Egle oli hirmul, et jõukaks saav Lycas võib talle truudust murda, sest vanad karjased olid palju jutustanud linna ahvatlevatest kaunitaridest. Kartes Lycast solvata, ei rääkinud neiu talle oma kahtlustest.
Kui kallim teda jumalagajätuks embas, ei suutnud ta aga end valitseda ja puhkes nutma. Pisarad langesid rohule ja otsekohe muutus iga pisar neiu silmade värvi lillekeseks. Egle noppis need ja ulatas vaikides kallimale. Lycas mõistis sõnumit: ära unusta mind.
Palju on lõosilma tekkimise kohta ka muistendeid ja legende. Kord kevadel läinud kaks tütarlast sohu lilli korjama. Nad sattunud aga soolaukasse. Üks tütarlaps vajus sinna sisse, kuid jõudis veel oma sinised lilled teisele visata ja hüüda: «Ära unusta mind!» Sellest ajast tuntaksegi neid lilli selle nime all.
Doonau-äärsetes maades on populaarne legend, mille kohaselt jõe kaldal jalutanud noorpaar märkas kauneid siniste õitega lilli. Noormees tahtis neid noppida, kuid kukkus jõkke ja sattus veekeerisesse. Enne uppumist jõudis ta visata korjatud lillekimbu oma neiule ja hüüatades «Ära unusta mind!», kadus vetesügavusse. Arvatakse ka, et lõosilmad tekkinud pisaratest. Ühel karjasel olnud karjatada palju lambaid. Tulnud hundid ja murdunud lambad maha. Karjane hakanud nutma. Nutnud, nutnud ja tema pisaratest tekkinudki meelespealilled.
/nginx/o/2015/07/27/4325273t1h018d.jpg)
Üks kristlik versioon lõosilma nimede saamisloost jutustab, et taimele andis meelespea nime Jumal ise. Loonud lilled, kogus ta Eedeni aias selle kirju selts konna, andis igaühele nime ja käskis selle hoolega meeles pidada. Enne kui ta lahkuda jõudis, pöördus nuttes tema poole üks väike lilleke ja sosistas arglikult, et on nime juba unustanud, kartes samas, et Jumal ka tema unustab. Jumal lohutas: «Ära unusta mitte, mina pean sind meeles.»
Prantsuse kuninga Louis XV favoriit Madame Pompadour kandis truudusemärgina kuningale juustes ja kleidil lõosilmi. Charles-André van Loo (u 1754–1755).