Nõutu lüüasaanud mehe ringreis

David Nicholls «Meie»

FOTO: Varrak

David Nicholls «Meie»

Inglise keelest Juhan Habicht

Varrak, 380 lk.

Nõdrameelselt kõlab, aga teatud seltskonnal võibolla ei ole mõistlik seda raamatut lugeda.

Või ehk jälle on... väga vastuolulised tunded igatahes valdasid.

Teatud seltskonna all palutakse mõista lahutatud või lõhkiminevas abielus mehi. Teate ju seda sünget jada: kokkuelu, kooselu, abielu, lahkuelu, lahutus. Võtab ikka seest õõnsaks küll. Ja nõutuks.

Nagu peategelane siin, ei oska ju mõhkugi mõeldagi. Ükskõik, kuidas see lahkuminek ka juhtub, ükskõik, millisel põhjusel. Mis alati tundub võrdlemisi otsitu ja tühisena.

Et... oli siis nii hull või?

Ju oli. Ju läks midagi märkamatult nii viltu, et enam kokku lappida ei jaksa. Või ei viitsi. Ometi langed eneseurgitsusse. Et mis... millal... kes... kuidas. Meenutad aegu, kui kõik oli nii hästi, nii hästi. Kui oldi igal võimalusel nokka- ja nimmeidpidi koos. Küpsetati miskipärast keset ööd elektripliidi ahjus mundris kartuleid, sool, või, vaesed, noored, õnnelikud.

Ning äkki on kõik puruks.

Siin üritab mees asja justkui päästa. Inglismannile kohaselt Euroopa ringreisiga. Huligaanist ja narkomaanist ja muidu hukas poeg, naine, kes teatanud: nüüd, kui poiss suur ja kodust kolib, lähen mina ka su juurest minema. Mitte kellegi teise juurde, mitte, et sa paha oleksid, mitte ka lolli vabandusega edasiminekust, arengust, vaid lihtviisiliselt: ära.

Asja ei tee kergemaks, et naine ja poeg peast sotsialistid. Teate küll, need, kelle käes on Ülim Tõde ja kes seda kuidagi vaka all hoida ei taha. Mistõttu võidakse osutuda keset totrat tüli, milles ainult ilmsüüta inimesed viga saavad ja süüdi jäävad.

Kui üritada kokku võtta, siis kogu raamat ongi üht nohikuvõitu teadlastüüpi tabanud mõistmatus. Kõik need küsimused, mis midagi ei tähenda. Siiski minnakse ikka reisile. Ja mees saab veel rohkem haiget. Mälestused painavad. Näe, selle akna taga Pariisis olime me kunagi täiesti meie. «Meie» on ainult neli tähte, aga tegelikult väga suur sõna. Öelda enda ja kellegi kohta «meie», see ikka tähendab midagi. Kui «meie» lõhkeb, on üks pisikene maailm pooleks rebitud.

Niisiis natuke raske lugeda. Kukub aegajalt sülle ja meenutad kah igasugu tundelist jama, mis kunagi oli. Samas nii hästi kirjutatud ja, mõistagi, nii hästi tõlgitud, et loeks aga veel. Kuigi see on üks hingekäristamine, eneseõgimine, nabavahtimine, muidu nutt ja hala, mis pole mehepojale vääriline.

Roosilisemast poolest, pole ise sellisel ringreisil käinud, aga tundub, et tegu on vist ka väga asjaliku reisijuhiga kunstihuvilisemale isikule. Pole kindel, aga selle raamatuga leiaks vist mõnegi muuseumi lobinal üles, teed küsimata. Oskaks ehk mõnda maalijuppi tähelegi panna.

Tubli tegu, isegi kui nina nohuseks võtab.

Tagasi üles