Kõigepealt mõtlesin, et hea küll, las ma siis natuke vaatan neid, küll siis tuleb varsti mõni rumal, ent ikkagi saade peale. Aga saadet ei tulnud, samade klippide seeriad hakkasid korduma justkui labürint. Tekkis tunne nagu halva LSD-tripiga, et sa ei saa siit enam välja. Võib öelda, et puutusin kokku millegagi, mis tuleb psühhedeelia järel.
Psühhedeelse kultuuri sattumine laiemasse teadvusse toimus 60ndate lõpus seoses hipide, LSD ja rokkmuusikaga. Kuna LSD lõi taju uksed valla, võis seda kogeda ka kui tohutut infovoogu, info üledoosi. Üks psühhedeelia muutumise vorm on minu eespool kirjeldatud MTV kogemus. Taani kuraatori Lars Bang Larseni näitust «R:e:a:a:l:n:e: psühhedeelia järel» võib pidada ka omamoodi leinatööks, mis nutab taga psühhedeelsete võimaluste, kas just kinnijooksmist, aga muundumist.
Selline mõtteskeem iseenesest on liiga juurdunud, et seda kuidagi avastuslikuks pidada, aga mis seal ikka, näitus iseenesest oli küll teoste mõttes ebaühtlane, kuid joonistas siiski välja mõttelise terviku. Kuigi selle saatetekst, mis mingisuguseks orientiiriks peaks olema, oli kohutav ja mõjus vastupidi. Just selliste tekstide pärast paljuski ei tahetagi midagi teada kaasaegsest kunstist.
Üks tuntumaid näitusel esindatud üksusi on Londonis baseeruv Kodwo Eshunist ja Anjalika Sagarist koosnev videokunstiduo Otolith Group, kes 2010 olid nomineeritud ka brittide tähtsaimale kaasaegse kunsti auhinnale Turner Prize. Nende abstraktne anime-laadne video «Anateem» viib meid vedelkristallekraanide puudutuste abil suhtlevasse maailma. Kogu maailm kui Apple’i pehmete puudutuste utoopia või enam mitte utoopia, vaid juba teostunud maailmamudel. See on see koht, kus reaalsus ja unistus pidid kokku saama ja nad ka said. Psühhedeelia on saanud oma praktilise ja kasuliku väljundi.