Tarmo Tuule jutustab ülemeelikuid lugusid

Tarmo Tuule oma uue lasteraamatuga. Foto: Annika Poldre

Tarmo Tuule «Tattnokk ehk lapsed pole milleski süüdi»
Pildid joonistas Piia Maiste
Kanavere, 2014

Kuidas käitume, kui tabame lapse koerust tegemas? Viibutame sõrme, manitseme, aga samas peidame püüdlikult muiet. Kui kõnealune üleastumine just pahatahtlik ja/või korvamatuid materiaalseid kahjusid tekitav pole. Aga siis pole ka tegemist koeruse vaid sigadusega. Koerused kuuluvad lapseks olemise juurde.

Tarmo Tuule esimene lasteraamat ongi selline koerus, mis toob muige suule ja kombib taluvuse piiri. Paar väkk-elamust aga ei suuda ära rikkuda rõõmu lapsi mõistva, leidliku ja naljaka jutukogu lugemisest. Ellen Niidu Krõlli ja Astrid Reinla Pätu kõrval teeb «laste asemel» tempe kirev kamp veidraid ja ülemeelikuid tegelasi.

Ma ei tea, kas saab rääkida Kivirähki-koolkonnast lastekirjanduses? Vist (veel) mitte, pigem järgijatest-jäljendajatest-inspiratsiooni saanutest. «Tahan ka niimoodi kirjutada, fantaseerida oskan ja nalja visata ka,» kostub nii mõnegi autori, nagu näiteks Markus Saksatamme,  Elise Pulsi, ka Mikk Pärnitsa ja Kaire Looki lasteraamatute ridade vahelt. Kusjuures see soov võib olla ka enesele teadvustamata, aga lugejale paistab nii. Jättes kõrvale selle, et Kivirähki lastelugudes on veel midagi, midagi väga olulist, saab Tarmo Tuule vallatuid heatahtlikke fantaasiajutte tema loominguga võrrelda küll.

Tarmo Tuule valib kohe alguses positsiooni. Ta on sõnades lapse poolel. Kui lapse tuba on segamini ja must, riided porised, kodutöö tegemata, kui lapsed kraaklevad ja vägisõnu pruugivad, siis ei ole süüdi mitte nemad vaid pentsikud fantaasiaolendid, kes kas kiusu pärast või ka otseselt paha tahtmata põnnide püüdlused korralikkusele ära nullivad. (Muidugi võib ka tegemist olla autoripoolse eriti peene irooniaga, mis mõistetav ainult täiskasvanuile.) Tuule mõtleb ka ettelugeja naerutamise peale. Tasuta taksosõit pealinnas, kiirus nagu suusatajal, kellel dopingukütid kannul või naabrinaise uskumatu pilk, kui mees talle hommikuti oma seiklustest jutustab – need ja muud naljad tõenäoliselt algklassiealisi veel ei kõneta.

Kõik jutud on autor valanud kindlasse vormi. Esmalt paarirepliigiline sissejuhatus, kus selgub, et laps on midagi tegemata jätnud, mida varem teha lubas või tehtuks kinnitas. Tema eneseõigustused ei kõla kuigi veenvalt. Ise läks, mina ei teinud, ma pesin ju, ma ei tea sellest midagi – kes poleks selliseid põhjendusi kuulnud või ise lapsena kuuldavale toonud!

Järgneb lühike lõik, mis kinnitab, et laps toimis igati viisipäraliselt. Siis pikem kirjeldus, milles ilmuvad veidrad tegelinskid – Sopaprintsess, Kustukärsad, küüshammastiigrid või ka lustihimulised esemed ning koduloomad, kes kaost, mustust ja halba käitumist külvavad. Loo viimane lõik on sõna-sõnalt esimese kordus, aga nüüd me teame, et laps ei tõesti ei vassi.

Lapse kombel hetke lõbudele, mitte tagajärgedele mõtlevate olendite sekka poetas autor ainult ühe liigi – Unimütsid, kes töötavad põnnide hüvanguks. Kui Katrinil und ei ole, siis nemad toovad. Kui pood kinni, siis Uni24 kioskist, topeltportsjoni ja piparmündiga.

Autor pole suutnud hoiduda nn fekaalinaljast. Jungitseja on muidu muhe, pensionil piraati meenutav mehike. Ainult tema hobi – õngitseda kempsupoti sügavustest taas välja teadagi mida, on üks väkk-elamustest. Teine väkk seostub raamatu pealkirjaks saanud olevuse – Tattnokaga. Kuidas too linnulaadne tegelane nohuse lapse sõõrmeist öösel head ja paremat kougib ning riideesemetele laiali määrib on vastik küll!

Rohkem kui väkk-elamused kipub häirima hoopis mõne tegelaste, küll õigustatud, aga siiski kasimatu kõnepruuk. Puhuti on see mitmes mõttes sobimatu. No ei kujuta ette küll, et kass kui igati soliidne ja peps loom kärataks koerale: «Aja kargud alla, lehm!» Kiusumutti muidugi iseloomustab täpselt tõik, et «need kuradi lapsejunnid» oma rõõmsa olekuga tal «peeru keema ajavad.» Kolme punkti asendavad punktidega eraldatud tähed k.r.t, seda ka mitte alati. Aga jah, rangelt võttes edastab autor ju ainult oma tegelaste teksti. «Mina küll nii ei rääkinud,» võiks Tuule mulle selle jutu peale raamatupäraselt vastata.

Omamoodi rosin on Piia Maiste viisis raamatu tähtsaid andmeid edasi anda. Värviliste kummikute paariajamisel saame teada isikud ja ettevõtted, kelle käsi raamatu sünni juures mängus oli. Kellele ja mille eest autor tänu avaldab, saab teada sassiaetud köiepundart harutades.