Püha kunst ja selle tõde

Kunst valitseb maailma! Maailm saab mõistetavaks kunsti kaudu.  Raekotta sisenedes astume maailma, mida päriselt ehk ei tohikski olla olemas. Utoopia riik, mis seatud kokku flaami ja saksa meistrite šedöövritest, on enam kui vanas hansalinnas seda vist kunagi nähtud: 15. sajandi altarid, renessanss, manerism ja barokk oma eluvõõras ilus.

Miks küll? Mis on näituse idee? Kes on need inimesed, kes on kogunenud «Art and Life Projecti» toetuseks? Nagu näituse kataloogi eessõnast loeme, tähendab kaunis eluülimaid väärtusi, mis praeguses vere, soola ja võimu järele lõhnavas maailmas mõjub – jah, kui mitte rohkem, siis kummastavana. Kui kunst valitseb maailma, siis kes seda ikkagi valitseb?

Aga unustame skepsise ja palvetame hetkeks. Kunsti kaudu me mitte ainult ei õpi midagi, vaid saame millekski, on öelnud Goethe.  Idealistiks, unistajaks, linnakodanikuks, kellele väärtused tähendavad vaimutemplit, mille hämarates kunsti nautimiseks kohandatud ruumides liikudes unustame, kus õieti viibime. Olgem eestlased, aga saagem ka kreeklasteks, nii nagu kujutlesid need, kes pildid maalisid ning oma kunstigaleriiks ja pinakoteegiks muudetud kodus seintele riputasid.

Kogumine on kirg. 17. sajandil oli Roomas üle 40 erakogu. Praeguses maailmas kujundavad erakogud alternatiivi suurtele riiklikele muuseumidele, mille lõpututesse galeriidesse võib eksida ja kus suure kunsti seas tunneb külastaja end lõpuks väiksena.

Hämmastab ekspositsiooni kvaliteet – Põhja-Euroopa absoluutsesse tippu kuuluvaid meistreid rohkem, kui seda võib näha mõnes väikeses rahvusmuuseumis. Midagi samatasemelist võisime ehk viimati näha Liphardite juures Raadi mõisas Tartu lähistel.

Üks saal on pühendatud 17. sajandi kunstikogudele, et oleks selge, millist traditsiooni näituse kuraatorid on silmas pidanud. Teine ja kolmas ruum on reserveeritud Madalmaade 15. sajandi meistritele, kolmandas ruumis valitsevad lume- ja lillemaalijad Brueghelid, neljandas saalis kohtume Rubensiga. Raekoja kunagisest varakambrist leiame veel ka Lucas Cranach vanema ja Lucas Cranach noorema ning kõige lõpuks Albrecht Düreri sügavmõttelised graafilised lehed. 

Kõnnime ringi kui Aadam ja Eva paradiisiaias. Alasti oma lootustes pääseda ära, ja seda ajal, mil inimene oma uhkuses on asunud ehitama Tigrise ja Eufrati vahele uut Paabeli torni, nagu seda näeme ühel Marten van Valkenbrochi maalil.

Kas oleme neist aegadest alates üldse muutunud? Kuidas edasi? Minu soovitus on tulla ringiga tagasi. Baroki juurest Madalmaade renessansi juurde, kus leiame üles ka ühe päris oma mehe – katoliikliku Isabeli õuekunstniku ja Püha Saksa Rooma Riigi imperaatori Karl V lemmiku, Tallinnas sündinud ja siin ka surnud Michel Sittowi jäljed. 

Ja seda mitte ainult ühe Don Diego de Guevara moodi riides mehe portree näol, mis allakirjutanu arvates võiks olla üks varane koopia mõnest maailmakuulsa kunstniku siiani tundmatuks jäänud maalist. Kokkupuutepunkte Sittowi maailmaga võib leida veel ja veel, rohkem kui seda oleme harjunud suurteski galeriides ringi vaadates tõdema: olgu selleks siis Maria kroonimise stseen, Kristus risti kandmas, sulnilt langetatud laugudega madonnanäod. Kui usaldate ennast, siis laske end neist eksitada. Kunst on püha ja püha kaudu kõneleb tõde. 

Näitus «Kunst valitseb» jääb Tallinna Raekojas avatuks 5. oktoobrini

Tagasi üles