Tee üks klõps!
Mida on Tšehhi 20. sajandi avangardfotol meile pakkuda Instagrami-ajastul?

Jaromir Funke- Pärast karnevali (1926)

FOTO: Kumu

Maailmas, kus iga sekundiga sünnib meeletu hulk pildimaterjali, mõjub fotonäitus anakronismina. Või siis mitte.

Jaromír Funkega ja Tšehhoslovakkia avangardistliku fotograafiaga aastatel 1922–1950 saab Kumus tutvuda selle suve lõpuni. Konditsioneeritud õhu kõrval, mis tänavusel jahedal suvel pole küll suurem kaasakiskuja, pakub näituse külastamine võimalust kontempleerida kunstiteosest digitaalse reproduktsiooni ajastul.

Kui muuseumid ja galeriid kõrvale jätta, käin ma oma ärkveloleku jooksul fotonäitusel keskmiselt kord tunnis. Võib öelda, et olen sellest fotonäitusest sõltuvuses. Soovin pidevalt näha midagi uut, mõnikord avaldada nähtavale ka oma heakskiitu. Usun (tean), et ma pole oma sõltuvuses üksi.

Fotod, mida sellel põhjatul näitusel näen, on enamasti ruudu kujuga. Hinnas on klassikalised tasakaalus kompositsioonid ning kas erksad ja kontrastsed või siis kuldsed, päikseloojanguga seostuvad toonid; kui meri, siis türkiissinine, kui krevett, siis beebiroosa.

Ühed läbivad motiivid sellel näitusel osalevate fotograafide loomingus on kassid ja teised koduloomad, toit ning eksootilised paigad. Ligikaudu iga kümnes teos on autoportree. Viimaste puhul viidatakse kas näiteks Albrecht Dürerist alanud traditsioonile, st näidatakse end täies ilus ja hiilguses, või hoopis interpreteeritakse Van Goghi läbi Vice Magazinest laenatud irooniaprisma: ei põeta, et võib-olla polegi kõige ilusamate kõrvade päev, ja ollakse näitusekülastajaga häbematult ausad.

Kumus väljas olev fotonäitus on teistsugune, kui see, mida vaatan pidevalt oma telefoniekraanilt. Pildid on mustvalged ja kompositsioon on dünaamiline, autorid on mänginud eelkõige diagonaalide peale, mis on mulle, kes ma olen harjunud ruutude ja kuldlõikega, häiriv. Näitus muudab närviliseks ja meenutab allahindluste reklaame, mis omakorda meenutavad vene konstruktivismi.

Samas leiab aastal 1920 ja aastal 2015 tehtud fotodes ka sarnasusi. Rändav pilk on valinud hetki ja vaim loonud kompositsioone, mis peaksid vaatajat üllatama ning emotsioone üles loksutama. Au sees on kollaaž, kuid happevärviliste vikerkaarte ning Hello Kittyde asemel pidid 20. sajandi alguse fotokaamerate omanikud leppima vähemaga ning nägema tulemuse saavutamiseks märksa rohkem vaeva, kui lihtsalt tõmbama alla mõne pilditöötlusrakenduse.

Vaatamise nauding

«Kui mul on palju ilusaid objekte ja ma olen nendega tuttav ja naudin nende vaatamist, siis miks ei võiks ma neid hellitada ning ringi paigutada, nii et valgus, mitmekesisus ja joonte eripära neid liidaks. Ja seejärel neid üles pildistada. Ühtesid ja samu objekte erinevas seades ühe uuesti ja uuesti. Ma näitan vaatajale, et need on minu objektid, ja kui väga nad mulle meeldivad.» Sedasi ütles Jaromir Funke ja sedasi võiks öelda minu moeblogijast õde. Kuid see, et sa näitad midagi, ei tähenda, et sa seda ka tunned ja mõtled.

Jpg-desse uppuvas maailmas on reaalsus muutunud niivõrd vedelaks, et soovide ja unistuste parim enne möödub samal hetkel, kui oled jõudnud nendega vähimagi suhte luua. Järjest paisuv fotomaterjali hulk paneb mind tahtma iga vaatamise järel midagi sellist, mida mul veel ei ole. Olgu see inimene, kogemus või asi: neid nähes hakkan mõtlema, kas äkki see ongi see, mida vajan selleks, et lõpuks jääda paigale, jõuda rahuseisundisse.

Vaadates Funke ja tema mõttekaaslaste ülesvõtteid nende reaalsusest, mis oli kõvasti tahkem kui minu oma, kuid sama lihtsasti manipuleeritav, tajun, et peale selle, mida nad omavad ja mida peaksin omama või kogema mina, on raami sees ka katse öelda, mida nad mõtlevad. Pole siiski kindel, kas see on oluline ja kas selle arvamuse minus loob hoopis kontekst, asjaolu, et need pildid on välja pandud muuseumis ja teisi pilte näen ma oma Instagrami fiidis.

Tagasi üles