Lotad sotsiaalsahkerdajate vastu: vanamuttide vastulöök
Minna Lindgreni «Surm Õhtuhiies» arvustus

Minna Lindgren Surm Õhtuhiies Soome keelest Katrin Kurmiste Varrak 280 lk.

FOTO: Rahva Raamat

Surma siin jagub. Korraks viitab krimkale, kui tegelased huvi tundma hakkavad, et kus Tero jäi. «Tero ei tule enam siia, Tero on väheke surnud,» vastab tegelikkus neile hauahäälel. No nii noor mees, mis temaga ometi juhtus, mis noor, poisike, sündimata vastne õieti, siin on midagi kahtlast, imestavad tegelased ja siis läheb neil meelest ära. Kas oli Tero, Pasi, Olli või Tapani.

Eks iga nõua oma. Kõik tegelased on nimelt vähemalt 90 aastat vanad. Aga väge täis nagu Suomi-püstolkuulipilduja magasini vedru. Kuigi imestavad, nagu raamat algabki, igal hommikul, et nad ikka veel elus on.

Tõepoolest jääb üks hooldaja üks päev tulemata ja olla segastel asjaoludel otsa saanud. Siiri, Irma ja Anna-Liisa (rõhk jõhkralt esimesel silbil, soome raamat ikkagi, palun!) huvi tundma, et ju ikka mõrv. Alzheimer ja teised tõved murravad, nii läheb Olli meelest. Vanadekodu elu pakub kriminaalsemat, kui kaotsiläinud medvend Kyösti. Või oli ta Urho? No vaat, ei mäleta.

Ega ole ka tähtis. 35-aastase surm paneb vaid vanamutid liikvele ja huvi tundma, mis nende ilusa nimega Õnnehiie vanadekodus üldse käimas on.

Päris kole on arenenud sotsiaalhooldesüsteemi kirjeldus. Jääb mulje, et sealsed hoolitsejad on ammu taibanud tõde, mille poole siin alles sammutakse. Et: tööga, mille eest sulle palka makstakse, pole küll tegelda vaja. Las raugad mädaneda vahetamata mähkmetes. Tähtis on teha nende seas korjandus puhkusereisil nähtud saabasteta India lastele käimade ostmiseks. Või esitada neile arveid igasugu majapidamistööde eest, mis on tegelikult tegemata. Kes ei lepi, kes ei anna, söödetakse ravimeid täis ja lükatakse kui meelemõistuse kaotanu Rühmakottu. Hingitsegu seal oma ajaliku lõpuni, rihmadega tooli küljes, aru saamata, kes ja mis.

Et Minna Lindgren on sel teemal ajakirjanikuna kirjutatud lugude eest Bonnieri saanud, siis karta võib, lood elust maha kirjutatud. Päris jube.

Aga õnneks kohtab sandivabrikutes toodetud saast endisi lotasid, kes niisama asja ei jäta. Leiavad abiks ingli, kellest nad küll hästi aru ei saa, miks peab kogu aeg tsiklitega jändama ja ajavad hoopis sotsiaalsahkerdajad hulluks. Paras! Nii peabki!

Mõnusad on Helsingi kirjeldused trammiaknast nähtuna. Üldse, korralikus linnas peab tramm olema. Korralik linnainimene valib alati trammi ja kuhu tramm ei sõida, seal ikka päris linn ei ole. Tore on veel memmede vaade maailmale, mis neile tundub justkui tulnukate oma. Annab võimaluse, nagu soomlastel kombeks, surmtõsise näoga öeldud nalju panna. Üks kaunimaid on ehk see, kui mutid vaatavad trammis pealt 60 meest, kel hõre hiiresaba peas tolknemas: näe, tema on noor olnud, tahab edasi olla. Meil polnud pärast sõda aega, vaja oli maa üles ehitada.

Sihuke sisu, mis ju pidavat olema tõlkimatu soome sõna.

«Surm Õhtuhiies»

Minna Lindgren

Soome keelest Katrin Kurmiste

Varrak

280 lk

Tagasi üles