Muiste oli ju nii, et pea igal tõlgitud raamatul oli ees- või/ja järelsõna. Kui oli vaja hullult kirjanduseksamiks õppida, soovitasid heasoovlikumad õpetajad: kui ei jõua raamatut ennast läbi lugeda, loe järelsõnu ja kommentaare.
Eessõna ohvri märkmed
5. august 2015, 10:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi ei mõelnud nad oma eksamit, seal hammustati kähku läbi, et sa ei tea, mitmendal leheküljel võib lugeja nutma hakata ja, kui, mitmendale peaks ta siis vaatama.
See oli nüüd «Muumitroll», mõistagi.
Või kus on tohutult nüris ja igavas «Forsyte'ide saagas» hästi jabur tõlkeviga ja milline?
Orson Scott Card tegi vist väikese vea, et hakkas oma raamatule eessõna kirjutama. Kõik kirjatükkide tegemise õpetused ütlevad – kui sa pead seletama, miks kirjutad, jäta see parem tegemata.
Või midagi selles vaimus.
Igatahes ajas segadusse. Pidevalt mainitud «Enderi mäng» tundus kuidagi tuttav. Mälu ju nõrgeneb ajapikku ja kui raamatuid on ikka kuhjaviisi loetud, jääd eriti hätta.
Mistõttu noormees tegi sigaduse, mida keegi teha ei tohiks.
Vähemalt mitte raamatutega. Filmidega võib, kui need ka pooleli, interneedusest järgi vaadata, kes see keda mängib, millest üldse jutt. Lõpplahendusest mööda vaatamine nõuab, et oleks iseloom. Mul sellist looma pole. Aga ei häiri.
Raamatuga on teisiti. Kui tead, mis, kes, kus, oled niiöelda läbimenetletud, tabletiks tehtud loo kätte saanud, läheb lugemine raskeks. Pole enam seda õiget huvi, pole enam oma tõlgendust.
Nii hävitigi. «Enderi mäng» on tõesti kunagi ammu ära loetud. Tore löömakas oli. Nüüd siis järg, ehk hirmsate tegude tagajärgede koristamine, hävitatud tulnukarasside taastamise või mittetaastamise mured. Vähem löömat, rohkem targutust.
Kõik on tegelikult mõnus, aga kui ise endale lugemise ära rikkusid, läheb raskeks. Silm jääb kinni portugalikeelsete väljendite ja terminite taha. Igasugu Heinlein tuleb ka meelde, teised ulmikud, keda hoogsalt loetud ja mõnuletud. Ning imestus, et kuidagi pihta ei saa, kuidagi ei haagi. Oma viga.
Seepärast – kulla ulmelugejad, selle raamatu kohta: Nebula, Hugo, nüüd eesti keeli olemas, see peaks kõik ütlema?
Mina lihtsalt lähen nurka omaenese rumalust ja halba mälu häbenema.
«Surnute eest kõneleja»
Orson Scott Card
Inglise keelest Sash Uusjärv
Draakon & Kuu
464 lk.