Mis siis ikkagi juhtus aastal 1995? Laulev revolutsioon oli möödas, putš unustatud, vene väed lahkunud, Estonia uppunud, Kurt Cobain surnud. Ei, midagi ülemäära traagilist ega dramaatilist sel aastal ei toimunud. Või siiski?
Aasta 1995 tuleb uuesti
6. august 2015, 16:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vähemalt kunstiväljal oli 1995. aasta äärmiselt tähelepanuväärne. See aasta jääb Kunstihoone ruumi naasmise ja Rotermanni Soolalao avamise vahele. Toimus esimene Saaremaa biennaal, Jaan Toomik esines näitusel ARS’95 ning tõestas, et eesti kunstnik võib olla rahvusvaheliselt edukas, toimus Interstandingu konverents, mis vaagis uue meedia probleeme kaasaegses kunstis, näituse “Est.Fem” raames sünnitati eesti feministlik kunst, sündis esimene omaalgatuslik artist-run-gallery (mobil) galerii, Eesti Kultuurkapital alustas reaalset tööd ja jagas oma esimesed stipendiumid, alguse sai Toomas Vindi, Linnar Priimägi, Märt Väljataga, Ants Juske, Peeter Linnapi jt. erinevatelt positsioonidelt, pidevalt teineteisest mööda rääkides peetud ja paar aastat väldanud vaidlus õige kunsti üle.
1995. aasta on telg, millele see näitus on üles ehitatud. Fiksatsioon aastasse 1995 on tinglik; nii mõnedki protsessid algasid varem ja lõppesid hiljem. Ometigi kangastub see aasta teiste reas kuidagi erilisena, murdepunktina. Kunsti infrastruktuur hakkas stabiliseeruma ja hoolimata konservatiivide pidevatest rünnakutest, tegelikku tagasilööki (kasvõi näiteks Kunstnike Liidu aastanäituste reanimeerimist) polnud veel toimunud.
Näitusega “1995” teeme katse rekonstrueerida ühte olulist hetke eesti kunstis selle paljususes ja mitmekihilisuses. Kuigi ülevaate loomine aastast 1995 on praktiliselt võimatu, tahame selle aja kultuurilisest alateadvusest esile manada nii huvitavamad kunstiteosed kui ka taasluua diskursiivse ruumi nende teoste ümber selle konfliktsuses. Parafraseerides Peeter Linnapi artiklit “Ajaloo vabrik” 1995. aasta 4. augusti “Kultuurilehest” võiks lõpetuseks öelda, et näitus, “mis tegeleb ajalooprobleemidega, pole igatahes samastatav ajalooteadusega, pigem muutuvad selles nähtavaks ajaloo värvid, haistatavaks ajaloo lõhnad, kuuldavaks ajaloo helid.”
kunstnikud: Peeter Allik, Allan Hmelnitski, Mati Karmin, Raivo Kelomees/Sven Kivisildnik, Eve Kiiler, Hasso Krull, Andrus Kõresaar, Marco Laimre, Ly Lestberg, Peeter Linnap, LU:K, Piia Ruber, Piret Räni, Rühm T, Ene-Liis Semper, Hannes Starkopf, Jaan Toomik, Mare Tralla, Tarvo Hanno Varres , Mart Viljus, Toomas Vint, Jasper Zoova
tsitaadid: Jüri Arrak, Ants Juske, Kreg-A-Kristring, Hasso Krull, Mari Kartau, Kalev Kesküla, Eha Komissarov, Jüri Kuuskemaa, Peeter Linnap, Linnar Priimägi, Johannes Saar, Toomas Vint, Märt Väljataga
kuraatorid: Anders Härm & Hanno Soans
konsultant: Marco Laimre
graafiline disain: Martin Pedanik
Näituse avamine EKKM-is 14. augustil, kell 19