SAAL Biennaali kuraator Priit Raud rõhub ebamugavustundele

SUPERAMAS /Viin-Amiens-Gent/ SuperamaX Foto: Superamas

Järgmine nädal algab värskelt: nime poolest uue, aga sisult juba tuntud rahvusvahelise etenduskunstide festivaliga SAAL Biennaal. Piiride hajumine kunstiliikide vahel viis endise Augusti Tantsufestivali ümbernimetamiseni ja seepärast ulatub kogu programm puhtal kujul tantsust veelgi kaugemale etenduskunstide maailma.

Kanuti Gildi SAALi korraldatav festival haarab enda alla nii linnaruumi kui ka kaks kunstigaleriid ja mitu teatrit. Peale Kanuti Gildi Saali toimuvad etendused teatris NO99, Von Krahlis ning Vaba Laval.

SAAL Biennaali programm sisaldab etenduste kõrval ka lavastatud näitusi, filmiinstallatsioone, ringkäike linnaruumis jm. Programmi kuraatori ametit jagab festivali algataja ja eestvedaja Priit Raud tänavu Kanuti Gildi SAALi projektijuhi Annika Üprusega. Viimase vastutusalasse kuuluvad lavastatud ringkäigud linnaruumis, mis on Raua sõnul omamoodi käesolevat hetke iseloomustav nähtus.

«Ka NO99 ja Augusti Tantsufestival on linnaruumi läbi jalutades seda mõtestada püüdnud, niisamuti nüüd neli SAAL Biennaalil üles astuvat kunstnikku,» selgitas Raud. Kunstnike lähteülesanne oli Üpruse sõnul «Kuidas olla oma linnas?». Lavastatud ringkäikudel osaleja näeb, kuidas suhestub Kanuti kunstnik teda ümbritseva keskkonnaga. 

Teatrisaalist väljaspool, Flo Kasearu majamuuseumis võõrustavad festivalipublikut ühislavastusega «House Music» maja peremees ja Von Krahli teatri näitleja Riina Maidre.

Draakoni galeriis on tänasest avatud Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa lavastatud näitus «But I Know From Your Smile that I Did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While… ». Näituse avamise sõnavõtus ütles koreograaf Henri Hütt väljapaneku iseloomustuseks, et mida kaugemal etendus nelja seinaga mustast saalist on, seda rohkem on ta teater.

Senine kunstiline juht Priit Raud toonitas ebamugavustunnet, mida mitmed tänavuse programmi etendused esile kutsuvad. Ta ütles, et korraldusmeeskonna hinnangul on see olnud positiivne ebamugavus, kus tehakse koostööd esinejatega, mitte lavastustega, ning mõlemad pooled võtavad riski.

«Tao Dance Theatre Pekingist on meis kõige rohkem küsimusi tekitanud. Tundub nagu klassikaline teater, aga see on eksitav,» avab Raud ühe valiku tagamaid. Trupi koreograaf on härra Tao, kelle filosoofia järgi ei pea tantsul olema sisu. Etendused ei pea üldse mingit mõtet kandma ja sellepärast on ta Tao Dance Theatreʼi lavastused numbritega märgistanud. SAAL Biennaalil tulevad esitusele lavastused number 4 ja 5.  Pekingi getos elavad kunstnikud annavad etendusi ja tuuritavad kõikjal mööda maailma.

Samuti on tänavuses programmis siinkandis juba tuntud ebamugavusetekitaja, trupp SUPERAMAS. Uue lavateosega «SuperamaX», kus seekord on laval ainult mehed, kes võtavad enda kanda ka naiste rollid. Lavastuse teema on Eestile hingelähedane: «Mis on idufirma?». Priit Raud ütleb, et SUPERAMAS käsitleb ainest, mida kunstnikud tavaliselt puutuda ei julge. 

Vaata kogu programmi SIIT. 

SAAL Biennaal 2015!

17.–30. augustini Tallinnas

16. rahvusvaheline nüüdisaegsete etenduskunstide festival, toimub üle aasta