Kultuurisoovitused

Linnateater saab 50 - näitleja Jüri Aarma meenutab

Jüri Aarma

FOTO: Teet Malsroos

Homme avab Tallinna Linnateater ehk kunagine Noorsooteater oma juubelihooaja - möödub 50 aastat päevast, kus allkirjastati käskkiri Noorsooteatri asutamiseks.

Palusime Jüri Aarmal meenutada toredaid seiku ajast, mil ta töötas Noorsooteatris.

Umbes kolmkümmend aastat tagasi mängis Aarma pärast Linnateatri näärietendust lastele näärivana. Umbes viieaastane poiss tõmbas talle aga täielikult vee peale.

Pärast näärietendust pidin ma tulema lavale ja ütlema: «Kas keegi mulle ka mõne salmi ütleb?» Asjad käisid tol ajal nagu konveieril - aega oli vähe ja lapsi palju ning näärivana ei saanud ühekaupa laste salme üle kuulata. Välja tuli valida üks õnnelik ja siis said kõik oma kingid kätte.

Üks väike poiss - nii umbes 4-5 aastane oli ennast kavalalt ema põlvedel püsti ajanud ja käe hästi kõrgele upitanud. Valisingi siis välja tema. Salmi aga ei tulnud, tuli hoopis mõistatus, mis põrmustas mu seni eduka olnud näärivanakarjääri.

Poiss luges: «Mõista, mõista, näärivana, mis see on? Mis tahad mult saada, miks vahid mu otsa, kui tahad mult saada, siis roni mu otsa.» Terve saal hakkas hirnuma ja ka mina oskasin mõistatust ainult oma moraalse rikutuse astmelt tõlgendada.

Poiss piinas mind aga edasi ja küsis: «Armas näärivana, kas sa vastust ka tead?» Terve saal möirgas jälle naerda. Mina ainult kogelesin ja poiss siis ütles: «Ma siis ütlen ise. Vastus on õunapuu!» Saalist kostus kolmas metsik naerupahvak ja mina tundsin end kohutavalt. 3:0 näärivana kahjuks - väike poiss tõmbas mulle kolm korda järjest vee peale.

Hiljem selgus, et tegu on vana folkloorse mõistatusega, millel on tegelikult ju siiras ja üldse mitte siivutu vastus. Näärivana mõttemaailm oli selleks mõistatuseks aga ilmselt liiga rikutud.

Ükskord sai Aarma enne etendust herilaselt nõelata ning pidi must silmaklapp ees näitlema.

Tol hetkel ei olnud see üldse naljakas, aga nüüd meenutades võis see välja näha  päris kentsakana.

Täpselt enne etendust nõelas mind herilane põsest ja mu silm paistetas praktiliselt kinni. Üsna varsti pidi algama aga lavastus «Verinoor plika ja pilgeni klaas». Kuna paistetust ei saa nii lühikese ajaga alla, siis ei jäänudki muud üle, kui pidime siduma mu silmale suure musta sideme nagu mereröövlitel. Nii ma siis mängisin - põsk paistes ja silm kinni. Minu pärast pole kunagi ükski etendus ära jäänud ja ei jäänud toona ka mingi herilase pärast.

Segaduses Hobuse-Rein ja prints ehk lugu sellest, kuidas laval olles ei saanud keegi aru, kas toimub eesti- või vene keelne etendus.

Omal ajal oli Noorsooteatri hästi populaarne etendus «Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi.» Seda mängiti kordamööda nii eesti- kui ka vene keeles.

Mina mängisin printsi. Ühes stseenis tulin ma puuhobuse seljas lavale, mille sees oli lavatööline, keda me kutsusime Hobuse-Reinuks. Puuhobune pidi liigutama kõrvu, ütlema ühe repliigi ja samal ajal veel suud liigutama.

Valgas tuli meil ükskord mängida «Lumivalgekest» ühe päeva jooksul lausa neli korda ja vaheldumisi veel erinevates keeltes.

Eks see tekitas segadust ja selle sama puuhobuse steeni ajal olime me mõlemad äkitselt nii segaduses, et kumbki ei teadnud enam, kas käsil on eesti- või vene keelne etendus. Hobuse-Rein üritas siis laval olles kellegilt, kes lava taga oli, küsida: «Kuule, mis keeles meil see etendus nüüd on?» Poolsosinal siis lõpuks keegi vastas, et praegu on vene keeles. Rahvale tegi see aga nii palju nalja

Tegelikult ei ole see aga üldse naljakas, vaid pigem kurb. Me mängisime tihti etendusi nagu konveieril. Tänasel päeval ei oleks ma nõus enam sellist asja tegema, aga toona olime me noored ja rõõmsad selle üle, et lavale üldse saime.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles