Vaheajal, kui seisan õues The Kostabi Worldi kirja kandva valge limusiini kõrval ja söön pakutud snäkke, käib ringi ka videokaameraga mees, kes küsib, kuidas meeldib ja milliseks keegi Kalev Mark Kostabi positsiooni hindab. Üks vastaja: «No mina mäletan teda juba sellest ajast, kui vaatasin Õismäel elades televiisorist Miami Vice’i osa «The Lost Madonna», kus olid Kostabi maalid.» Küsija: «Aga kas te ka teate, et Kostabi teeb väga palju tööd, ta maalib tuhat maali aastas… või oli see kuus?» Sõber vastaja kõrvalt: «Jah, ega ilma tööta saa midagi.»
Kostabi Show ise. Kaamerakatet on üritusel korralikult: peale varjuna liikuva Kostabi kaameramehe veel mitu telekanalit. Nii et kaamera on jätkuvalt seal, kus Kostabi. Muidu teles sündiv kunsti-show seisneb siis selles, et kolm kuulsust peavad Kostabi maalidele nimesid panema: kelle pakutu kiidab publik kõige enam heaks, selle nimi maalile ka saab. Nime ostab Kostabi selle ristijalt kümne dollariga. Nii et taas kerkib päevakorda küsimus autentsusest kui sellisest.
1990. aastate alguses muide saigi Kostabi karjäär kõva põntsu, kui üks tema sõber mõisteti süüdi skeemis, kus müüdi maale, mida Kostabi oli signeerinud, olemata ise nende autor. Asja teeb huvitavamaks muidugi see, et Kostabi maalid sündisidki ja sünnivad tänaseni Kostabi Worldi nime kandvas tehases, mille hiilgeaegadel, see tähendab 80ndate lõpus, oli ametis kuni 37 inimest. Kostabilt tulid ideed, töölised maalisid ja kunstnik siis signeeris. Meest võis pidada ka kunsti säästumarketiks, sest väga palju tema pildid ei maksnud. Neid tehti parimatel aastatel üle tuhande ja hinnad olid üsna madalad, näiteks 1988. aastal müüs ta 1500 maali hindadega vahemikus 12 000–50 000 dollarit. «Milleks osta kallist kunsti, kui saab odavamalt» – midagi sellist on Kostabi öelnud.