Kolm pilku SAAL Biennaalile

BENJAMIN VERDONCK, PIETER AMPE "WE DON’T SPEAK TO BE UNDERSTOOD"

FOTO: Phile Deprez

SAAL Bienniaal on esimest korda toimuv etenduskunstide festival, mis on tegelikult vana hea Augustitantsu õigusjärglane. Biennaalil on hoog veel selle nädala lõpuni sees, kuid teeme väikese vahepeatuse ja -kokkuvõtte senitehtust ja -nähtust.

Heine Avdal & Yukiko Shinozaki, «nothing’s for something», 18.08 Kanuti Gildi Saalis

Norra koreograafi ja jaapani (balleti)tantsija  koostööprojekt algab minu jaoks kerge hirmuga. Jälle näeme alustuseks pimedat ruumi ja jälle kuuleme mängu kannatust proovile panevate helisagedustega. Jajah, mõtlen ma, kas tõesti jälle. Kuid siiski ei! Lavastus võtab küll raskelt oma tuurid üles, kuid kõige tähtsam on, et võtab.

Tegu on siis tehniliselt väga nutikalt teostatud lavastusega, mis on suuteline üllatama kogu oma kestuse vältel. Lavaruum, mis näitab ennast kõigepealt suure kitšimeistri Johann Straussi helide saatel, hakkab järjest «vedelamaks» muutuma. Vaataja (räägin tegelikult enda eest) saadakse sujuvate võtetega haardesse ning õhupallide, tekstiili, valguse, elektroonika ja helide abil  toimub tajumoondus, mida on iseendal huvitav jälgida. See on audiovisuaalne jutustus, millel on võime hämmastada ja vähemalt tunniks ajaks tekitada vaataja või osaleja ümber teistsugune ruumitunnetus. Ja see tunnetus on nunnu, nagu keegi seda täpselt iseloomustas.

Benjamin Verdonck ja Pieter Ampe, «We don’t speak to be misunderstood», 19.08 Kanuti Gildi Saalis

Koreograaf Pieter Ampet ja näitlejat Benjamin Verdoncki ühendavat muuhulgas armastus ka komejandi vastu. See on väga tore, mõtlen, sest ka mulle meeldib komejant. «We don’t speak to be understood» algab ühe teise kitšimeistri Vivaldi teosega «Neli aastaaega». Ampe ja Verdoncki lavastust on kiidetud, ütleb mulle pärast lavastust inimene, kellele kurdan, et nagu natuke kaheldav oli see, mida nägin.

Ta ütleb mulle: «Aga seal oli ju mingeid kohti.» Nõustun. Mingeid kohti seal tõepoolest oli, mis olid ka naljakad. Mitte et naljakus peaks olema eesmärk omaette, aga seda tuleb kaasaegses kunstis siiski harva ette ja hea on, kui vahel tuleb. Jõuan lavastuse käigus ka arusaamisele, et Ampe ja Verdonck pole tahtnud teha «taas kord üht igavat etendust», vaid otsustanud asja üle vindi keerata, otsustanud «hullu panna».

Mõtlen ka, et jant on tore žanr, aga kui teha seda black boxʼis ja ümbritseda see siiski black boxʼi loomupärase kunstilise ruumiga, pole tulemus üks ega teine. Mõtlen ka, et süldimuusikat ei saa ju kunstipäraselt teha. Need maailmad lihtsalt ei kattu. Halva maitse piiri ületamine on üks võluvamaid ja samas riskantsemaid asju kunstis ja sellega Ampe ja Verdonck sedakorda hakkama ei saanud, ehkki Kanuti saali publik küll trampis ovatsioonides lausa jalgu.

Flo Kasearu ja Riina Maidre, «House Music», 20.08

Flo Kasearu ja Riina Maidre «House Music» toimub majas, mida tuntakse ka Flo Kasearu majamuuseumina. Nende eesmärk näib olevat taasesitada üks tunnike ühe maja fassaadiesisest argipäevast.

See tähendab: juhuslikud autod sõidavad, mõni jooksja teeb tervisejooksu, keegi kihutab, keegi tuleb ja teeb publikust pilti, keegi piilub majast kardinate tagant välja. Neid «mikrotegevusi» saadab emotsioonitu saatetekst, mis on copy-paste Kalamaja Facebooki lehelt, ja need laused või tähelepanekud on sellised juhuslikku laadi, küll aga pigem pahase tooniga tähelepanekud Kalamaja elust.

Ometi on võimalik küllaltki kiiresti aru saada, et need «juhused» on Kasearul ja Maidrel siiski lavastatud. Lavastatud juhuste ja päris juhuste vahel tundub olevat see vahe, et ühtede puhul jagad sa selle koodi kiiresti ära ja oskad edasist juba ennustada, teisel puhul on juhuslikkus prognoosimatum ja seega huvitavam. Kasearu ja Maidre lavastus liigitub sinna esimesse kategooriasse.

Tagasi üles