Cumberbatch jääb Üllar Saaremäele alla

Benedict Cumberbatch Hamletina selle aasta kõmulisimas teatrilavastuses, mis on eelkõige siiski meedia- ja meelelahutussündmus, sest hingekriipiv teatrielamus jääb saamata. Foto: Johan Persson

Mõrkjalt magus higihais lämmatab — kitsas ja palav on. Mu parem käsi on väsinud kaamera pea kohal hoidmisest ja jalatallad valusad varvastel seismisest. Ma ei näe mitte midagi. Üle minu püüavad omavahel vadistades suhelda kolm-neli sakslast, aga täna ma ei ole viisakas, ma ei nihuta end sentimeetritki, et sakslaste kamp saaks kõrvuti seista. Minu eesmärk on edasi pääseda, kasutada võimalust astuda paar sammu valgustatud klaasuksele lähemale, sest kohe-kohe võib sealt välja astuda Benedict Cumberbatch.

Rahvas kiljub, kuid kisa tehakse vaid hetkeks. Järelikult väljus vale inimene. Üritan end veel pikemaks venitada, kuid ma ei näe seda meest, kes autogramme annab. Hetke pärast tuleb keegi veel ning taas kostab korraks huilgeid: oot, kas nüüd läheb mööda Sergo Vares? Mürki ma selle peale ei võtaks; kirun end, et kuramus, miks ma ei võtnud kaasa sinimustvalget lippu, ehk oleks niimoodi võinud Varese tähelepanu köita.

Aga samas saan aru, et lipust poleks mingit kasu, olen liiga kaugel tarast, mis eraldab vaatajaid-fänne teatrimajast väljuvatest näitlejatest, ma ei saaks isegi moe pärast Vareselt autogrammi küsida. Kirun end, miks ma küll kohe pärast etendust õue ei tormanud: oli siis vaja vetsust läbi käia?! Kuramuse algaja! Minu ees olev inimene nihutab end, kasutan juhust ja täiesti ebaviisakalt trügin paarist inimesest mööda.