Postimehele antud intervjuus (PM 24.08.2015) tõdeb Arvo Pärdist portreetriloogia filminud Dorian Supin inimese siseilma olevat peenmateeria. Seda enam, kui tegemist on suure kunstnikuga. Filmi ülesanne on siis veel peenem, sest looja «peenus tuleb lahti rääkida nii, et see ei rikuks teema delikaatsust». «See on väga intiimne ja diskreetne protsess,» pihib režissöör.
Tellijale
Jääb valguse ilu ja igatsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võiksin seda jätkata filmist kirjutajana, sest veel diskreetsem tundub vahendada portree peegeldust. Kõik kulgebki nagu ühe pika, võib-olla koguni lõpmatusse ulatuva tõlgitsuste jadana, tõlgitsused ise on otsekui igaviku puudutused.