1995 — Wabadus, Wõimalus, Windows

Peeter Linnap, «Suvi 1955». Foto: Repro / Liis Treimann

Nii moes pole 1990ndad vist kunagi olnud kui praegu. Kellele õigustus, et juua «longerot» ja kuulata taas Jaanika Sillamaad, kellele esteetiline varasalv, kellele kuldne noorus. Eestlastele on see muidugi üldrahvalikult mütoloogiline aeg, eksootiline segu valgusest ja pimedusest, kauboidest ja draakonitest. Aeg, mil kõik oli võimalik, aga mitte midagi ei saanud endale lubada.

Tagasivaatenäitus, mille uuritav ajavahemik jääb näitusekülastaja elu sisse, muudab selle automaatselt isiklikuks. Näitusel «1995» meenusid mulle kohe eredaimad (tegelikult ainsad) mälupildid kaheksandast eluaastast, milleks oli igakuine tippsündmus – visiit McDonald’sisse – ja arvuti-interneti jõudmine koju.

Tundub, et ma olen oma rõõmude ja ihadega küllaltki arhetüüpne eestlane, sest internet kui sild ja hamburger kui… hamburger sobiksid ideaalselt sümboliseerima tollast Ida-Euroopa unelmat: ühineda võimalikult kiiresti (esialgu kas või virtuaalselt) sellega, mida on ikka hüütud hellitavalt Vabaks Maailmaks.