Roman Baskin: me elame kähkukate ajastul

Meil kõigil olevat kuskil üks tänav, pink ja puu, mida aeg meeles peab. Roman Baskin (60) on aga jalutajatüüpi, kes isegi koolipingis pelgalt kümne minuti kaupa paigal istuda suutis. Nii kõnnime nüüdki pingist pigem mööda, piki laiemat pargiteed, mida ääristamas paarisaja-aastased tammed. Just tammepuud on need, mille vastu selga surudes saab teistmoodi jõu ja sideme.

Baskini elu esimene mälukild sündis Balti jaamas. «Olin umbes kolmene, kui Stalini kuju maha tõmmati. Mäletan nii selgelt, kuidas jäme köis kaela visati ja siis kuju raksaki jaamahoone poole ninali kukkus. Just see köis kaela ja ninali maha – nii selge pilt.»

Kassisaba linnajaos asunud kodumaja pole samuti enam. «Aga üks puu ja üks tee on küll,» viitab mees oma kunagisele koolirajale. Aega, mil algas Baskini eluülikooli lõputu semester ja vormus teadmine, et ta on maailmas võõrsil ning et rahvusest määravamaks peavad tema jaoks saama kultuuriks kihistunud väärtused.

«Siinsed vanad puumajad olid mulle vanapaberi kogumisest tuttavad, Partisani kinos sai kõik filmid ära vaadatud ja kõrvalasuvas hotellis peatunud soomlastelt Jenkki-nätsu kerjatud. Oh tont, mida kõike tehtud on!»

Aga Rakverre, n-ö raskete laste internaatkooli saadeti ta hoopis vanaisa ja isa tempude pärast. «Tegelikult olin muidugi ise ka süüdi, et kiusasin tüdrukuid ja tegin suitsu. Aga kokkuvõttes saime internaadist korraliku karastuse. Ka sporti tehti kõvasti,» rõhutab Baskin ja haarab märkamatult oma servi-käe randmest – noorpõlves tugeval tasemel mängitud tennis on jätnud oma jälje.

Meie kohtumine Roman Baskiniga kujunebki rännakuks ajas, kord edasi, siis jälle tagasi. Lõpuks istume ehtsa kahekordse turistibussi teisel korrusel ja loksume lauspäikeses linna külaliste keskel mööda vaatamisväärsusi. Hea, et sel bussil pole katust, sest teekond on täis klaare mälestusi ja teravaid emotsioone. See on Baskini reaalajas sündiva monotüki ainus etendus.

Viitasite enne, et olete jalutaja. Kuidas teil koolitunnis paigalpüsimisega lood olid?

No korraga umbes kümme minutit, siis hakkasid märkused tulema. Vaene ema, sest mu päevik oli punane. Mingid lõputud «Vahib aknast välja», «Rääkis pinginaabriga juttu» ja muu selline. Ma ei kujuta ette, kas tänapäeval ka sellist jura lastele päevikusse kirjutatakse?!

Mul emana on õnnestunud selliseid märkusi lugeda tõesti.

Oi, õudust! Aga teate, ärge te seda tähele väga pange. Järelikult on teil elav laps, kel lootust asjalikuks, loominguliselt mõtlevaks inimeseks saada. Sest sagedasti inimestel loomingulisust napib. Ikka tahetakse Exceli tabeli järgi elada, nii on lihtsam, ei pea ju oma peaga mõtlema.

Ent inimest on ju nii lihtne tasakaalust välja viia. Aitab see, kui suudad valepingeid kontrollida. Mul on õnneks vererõhk viimasel ajal tänu sellele kontrollile normis. Aga vahel ma ikka erutun ka, asjatult.

 

Veel paigalpüsimisest kõneldes – mulle näib, et fantaasial ja paigalseisul on seos, ühe olemasolu tingib teise puudumise ja vastupidi. Kuidas aga fantaasiat toita?

Kuna fantaasia on müsteerium, siis seda valemisse ju ei pane. Voldemar Panso käskis kogu aeg silmad lahti käia, elu ja inimesi vaadelda.

Nägemise ja vaatlemise meel on kujutlusvõime ainus toit, kust mujalt seda saadagi. Emotsionaalsesse mällu peab midagi koguma. Eks me peegelda ju elu, mida veel. Ja kui sa elu lugeda oskad, tahad ja huvitud, siis sealt tuleb meeletult [materjali]. Korja vaid üles ja tõlgenda. Minu töö ongi ju inimeste kujutamine. Reeglina on see keeruline, aga väga põnev. On ju!?

 

Veel paigalpüsimisest kõneldes – mulle näib, et fantaasial ja paigalseisul on seos, ühe olemasolu tingib teise puudumise ja vastupidi. Kuidas aga fantaasiat toita?

Kuna fantaasia on müsteerium, siis seda valemisse ju ei pane. Voldemar Panso käskis kogu aeg silmad lahti käia, elu ja inimesi vaadelda.

Nägemise ja vaatlemise meel on kujutlusvõime ainus toit, kust mujalt seda saadagi. Emotsionaalsesse mällu peab midagi koguma. Eks me peegelda ju elu, mida veel. Ja kui sa elu lugeda oskad, tahad ja huvitud, siis sealt tuleb meeletult [materjali]. Korja vaid üles ja tõlgenda. Minu töö ongi ju inimeste kujutamine. Reeglina on see keeruline, aga väga põnev. On ju!?

 

«Ma julgen end puukallistajaks nimetada küll, ehkki jõudu ammutan ma pigem seljaga sedasi iidse tamme vastu toetudes. Ja see tamm siin on mu jaoks eriline. Kassisaba tervikuna on: siin õppis mu ema ja vana Westholmi taga oli mu kodumaja, mis veel viis aastat tagasi püsti seisis. Siin oli minu aiaäärne tänavas...» jääb Roman Baskin kuidagi teistmoodi vait.

Üha rohkem räägitakse et elame teises reaalsuses või oma mullis. Millist elu siis teatritegijad tõlgendavad?

Kõiki neid elusid, neid mulle, mida ongi palju. Ja mullid on alati meie endi loodud, meie eneste ümber. Sest me kapseldume argusest, hirmust, kompleksidest – tuhandest asjast mullitatakse. Motiive on miljoneid, ja vaat just motiiv, selle leidmine on see kõige põnevam meie töös. Küsimus, miks inimene just nii käitub ja mitte teisiti? Nagu kriminalistikaski.

Juba jõudsimegi teiega tööjutuni välja. Isegi vaba päeva hommikul on see teiega?

Mind on raske kujutada väljaspool tööd. Nii võib juhtuda, et muutun tasapinnaliseks või jään justkui küljeta. Ent kui üks tahk sinust ära võtta, siis jookseb sisu ju välja.

Ja üheplaaniline olla te ju ometi ei taha?

Ei taha jah. Pinnapealsuse oht kummitab meid nagunii absoluutselt igal sammul. Olen väga allergiline selle suhtes ega ole kuidagi suutnud endale immuniteeti kasvatada. Minu kui lavastaja õnneks on nõudlikku ja tundlikku publikut veel olemas, nende jaoks ma pingutan. Ning on puhas rõõm, kui hakkab tekkima vastastikune kokkukõla. Sest kokkusaamise raskused on me kõige suurem valu. Eestlane pole ju väga kokkusaaja rahvas. Olete nõus? Eliit kohtub presidendi roosiaias kord aastas, suurem osa meist vahel laulupeol, mõned vahel saunas ja kogu lugu.

Ülejäänud aja kirume oma ubriku nurgas valitsust, rusikas taskus. Mõtlemata, et igal asjal on põhjus ja et just nende põhjustega tulebki tegeleda. Meie aga keskendume üha hoogsamalt vaid tagajärgedele.

Formaalsus on väga levinud haigus, ja enam mitte n-ö lastehaigus, kahjuks. Lõputu puberteet võiks ükskord ka küpsuseks saada.... Me elame kähkukate ajastul ja millegipärast vohab teadmine, et peame üldise kaanoniga kaasa minema. Või et kuskil on mall, mille järgi tuleb nüüd joonduda või vormuda. Aga nii kaob isiksus ära ja tekib hall mass. Kuhu jääb isiksuse võlu, tema hääl, tema hoiakud; see peaks ju olema kõige põnevam, sest vaid isiksuste kaudu on näha meie elupuu oksakohad. Minu meelest just neile oksakohtadele tuleks panustada, sealt algab selgroolisus ja tekib kodanikujulgus. Sile, ümar lamedus on küll alalhoidlik, aga ei sisalda loovust ja on seega lihtsalt väga igav.

Oksakohast võib jääda mõne meelest ka inetu auk, mille kaudu tuleb peeglisse vaadata. Aga ka seda me ju eriti ei taha.

No muidugi ei taha, mina ka ei taha eriti. Parem on ikka mõelda, et kui on jama, siis raudselt naabri oma, mitte minu. Adolf Šapiro ütles kunagi tabavalt: «Head näidendid räägivad meist, halvad räägivad neist.»

Tegelikkuses puudutab kõik kõiki. Ka mind, kas või mingil määral, sest ma elan ju samuti siin sootsiumis, mitte avakosmoses, ja tegelen samade asjadega nagu teie. Ja kui mind miski puudutab, siis puudutab see ka ehk teid. Kuskilt oleme ikka kõik väga sarnased.

 

On ka väliseid märke, mille järgi jaguneda. Kollast linti te ei kanna, käed taskus rusikas ka pole, vähemalt mitte hetkel ja otseselt.

Ja kui ka oleks, mis siis? Need ei tee asjadest asju. Kollase lindi kandmine ei pane sind iialgi päriselt mõtlema sisulistele asjadele. Kõik on palju peidetum, sest me oleme kavalad, oskame tegelikke motiive varjata ning hämuda. Tuleb osata asjade taha vaadata. Jah, väga raske on eristada ehedust silmakirjalikkusest ja kõiki topeltmänge. Sügavama mõtte tarvis on vaja aega ja tahtmist. Vastasel juhul ongi kogu aeg üks suur tsirkus – saab nalja ja tola mängida. Ehkki tsirkus on väga kihvt ja nalja peab ka saama, muidu tekib ülekuumenemise oht.

 

On ka väliseid märke, mille järgi jaguneda. Kollast linti te ei kanna, käed taskus rusikas ka pole, vähemalt mitte hetkel ja otseselt.

Ja kui ka oleks, mis siis? Need ei tee asjadest asju. Kollase lindi kandmine ei pane sind iialgi päriselt mõtlema sisulistele asjadele. Kõik on palju peidetum, sest me oleme kavalad, oskame tegelikke motiive varjata ning hämuda. Tuleb osata asjade taha vaadata. Jah, väga raske on eristada ehedust silmakirjalikkusest ja kõiki topeltmänge. Sügavama mõtte tarvis on vaja aega ja tahtmist. Vastasel juhul ongi kogu aeg üks suur tsirkus – saab nalja ja tola mängida. Ehkki tsirkus on väga kihvt ja nalja peab ka saama, muidu tekib ülekuumenemise oht.

 

«Ma ei ole turist, ma elan siin,» tsiteerib põline tallinlane Baskin muheldes, kui palun tal intervjuuks kahekordse turistibussi teisele korrusele ronida. Uudishimuliku inimesena teeb ta reisi puiklemata kaasa. Veelgi enam. «Täitsa pull on sedasi ajas rännata,» tõdeb mees tunnike hiljem.

Kas meil osatakse nalja teha?

Oskamine on tõesti oskus, või nagu ütles Ingmar Bergman: «Ma peaks olema loll, kui ma nii rasket žanri üldse puudutaksin.» Meil vaadatakse komöödiat laias laastus kui labast, alamat žanri. Jah, nii on öeldud, kuid jätan nimed nimetamata. Selline suhtumine on nii rumal. Ajal, mil maailmas antakse komöödiatele nii filmi kui ka teatri vallas festivalidel suuri preemiaid, aga meil mitte –  see viitab sellele, et me ei oska enese üle naerda. Räägime paranoiast, kannatusest, kriipivast kasvuvalust, aga kui see läheb läbi koomilise prisma, siis ollakse täiega kaitseseisundis: äkki ma jään lolliks ja mis siis saab?

Teate seda anekdooti, kuidas kõik maailma rahvad vaatavad elevanti ja mida siis igaüks teda nähes mõtleb?

Soomlaste kohta olen kuulnud, soomlane mõtleb: «Mida elevant küll minust mõtleb?»

(Naerab.) No näete, me teame kõike sellist millegipärast soomlase kohta, aga ise oleme täpselt samasugused ehk ei tea, mida nad küll meist mõtlevad. Täiesti uskumatu, et me soomlaste üle naerame. Aga seda, et soomlane meist neli korda paremini elab, sellest ei taha me rääkida.

Või näiteks nimede jäädvustamine: kui kaua meie junnasime, et lennujaamale Lennart Meri nime saaks, aga ilus näide tuli äsja jälle Soomest, kus avati Tarja Haloneni nimeline lastepark.

Millest meie elevandi-mõtlemine tuleneb?

Hirmudest. Me kardame võtta suhet, suhtestuda, kardame võtta kodanikupositsiooni. See on sisemise julguse puudus stiilis: «Oi, kui keegi annaks mulle otsa kätte, küll ma siis arvaks ja teeks ja oleks…»

Puhas popsimentaliteet on see, sulane ju ei vastuta millegi eest. Ta ei ole oma loomuselt peremees. Peremees julgeb öelda: must, valge, punane, roheline – vaielge! Sulasel on kama kaks, ta ütleb, mida tuleb ütelda, kui peremees käsib. Ja seda sulast on paraku igas inimeses, minus ka, muidugi.

Kuidas sisemiselt siis peremeheks saada?

Küsin vastu: kuidas inimeseks saada?

Tööd tuleb teha, ise ja endaga. Siis võib juhtuda, et jõuad inimeseks olemisele nii lähedale, et saad ehk aimu sellest. Usun, et tänaseks olen juba inimese mõõtu saanud nuusutada…

Režissöör Wim Wendersi 1984. aasta «Paris, Texas» oli kunagi mu lemmikfilm, hiljem ma õppisin Berliinis tema juures. Täiesti uskumatu film, vaadake, siis ehk saate aru, mida mõtlesin.

Aga inimeseks olemise tunne on hea tunne, sest sa suudad oma olemise ja tegemise eest vastutada. Olen viisteist aastat eraettevõtja [projektiteater Kell Kümme]. Ma pean otsustama, järelikult ka vastutama. Huvi on see, mis meid käivitab, edasi tuleb julguse küsimus: kas sa julged seisukohta võtta, vastutada oma sõnade eest, tegude eest. Kui kardad peksa saada, siis ära metsa mine, pluss kolm lehekülge hirme sinna otsa. Ja siis klähvimegi ainult aia alt.

Olukorraga leppimistest rääkides: käisin hiljuti dokumendipilti tegemas ja välja tuli nagu alati ehk hirmus. Kas teil on ka selline pilt passis, millega te rahul ei ole?

On jah. Dokumendipilt peabki vist jube olema või siis tuleb lihtsalt ära harjuda, et oledki just selline!

Või siis… teate, mis on meie ühiskonna kõige suurem tõbi: käärid meie soovide ja tegelike võimaluste vahel. Sealt tuleb meie depressiivsus, me hüppame kogu aeg üle oma lae. Kuidas Juhan Liiv ütles: «... ole sa ilus või ole sa kole, ükski mees enesest pikem ei ole...» Millalgi võiks enese ja eluga sünkrooni saada... Ratsa rikkaks on ju hulluks ajav kultus.

Ma ei ütle, et unistusi ei peaks olema, muidugi peab. Aga utoopiliste unistustega me ainult lõhume end. Ärme siis tee endale haiget, vaid teeme parem midagi, mis päriselt ja tõeliselt meeldib. Sellest tulebki alustada, samm sammu haaval ning rõõm leiab meid ise üles. Muidu on suur hala «oi, seda ma ei saanud», «oi, seda ma ka ei saanud…». No mis see on?

Aga jah, me oleme [riigina] vähe harjutada ka saanud seda ise ja õnnelik olemist – esimene kord oli ju kõigest 22 aastat, nüüd ikkagi alles 24 aastat. Ma usun, et läheb paremaks. Samas on teada, et sõjaeelse vabariigi ajal oli parlamendi liikme ja õpetaja palk võrdne! Need, kes tähtsa näoga tähtsaid otsuseid teevad, võiksid veidi rohkem mõelda, mis on meie tegelikud prioriteedid.

Muide, ma arvan, et see meie paljukirutud soomlane on õnnelik! Meile millegipärast õudselt meeldib neid maha teha, ehkki paljudel aladel on nad maailmas tipptegijate hulgas. Meie oleme oma suitsiidide ja süstivate narkomaanide suhtarvuga Euroopas esirinnas, aga sellest meile rääkida ei meeldi. Kardame paaniliselt kriitikat, olles valmis seetõttu iga hinna eest paipoisid näima! On ju rumal arvata, et kui me jamadest ei räägi, et siis neid ei ole või neid ei märgata. Võimul võiks ka rohkem vaimu olla, muidu pole võim tõsiseltvõetav.

 

Vaimust kantuna püüame me päeva ja naudime hetke.

Oo, jaa. Carpe diem on tore filosoofia muidugi, aga pean ütlema, et see on üks kuri asi. Hetke nautimine on suur oskus ja tark filosoofia, ent selle juures tuleb alati näha veel midagi – teist inimest, loodust, Eesti vabadust, probleemipuntraid. Muidu võib juhtuda, et oleme vaid ullikesed, nautlejad, samas totaalselt süüdimatud. Konteksti peab siiski ka nägema ja tajuma.

 

Vaimust kantuna püüame me päeva ja naudime hetke.

Oo, jaa. Carpe diem on tore filosoofia muidugi, aga pean ütlema, et see on üks kuri asi. Hetke nautimine on suur oskus ja tark filosoofia, ent selle juures tuleb alati näha veel midagi – teist inimest, loodust, Eesti vabadust, probleemipuntraid. Muidu võib juhtuda, et oleme vaid ullikesed, nautlejad, samas totaalselt süüdimatud. Konteksti peab siiski ka nägema ja tajuma.

 

Pool sajandit hiljem taas oma kunagisel kooliteel seistes meenub Baskinile, kuidas Panso kord suuruse mõõdust rääkis: «Kolm suurt olid ta jaoks tamm, puravik ja orel. Nüüd saan ma sellest veel paremini aru – ka minu jaoks on seen puravik ja puu tamm.»

Kontekstist rääkides, oleme praegu teiega rannal ja ninna tungib vänge merevetika lõhn. Kuidas te vee lähedal end tunnete?

Hästi tunnen. Meri on mulle oluline. Kala püüan meelsasti ka, pojaga käime vahel Soome saarestikus, mulle meeldib väga lanti visata, korki võin ka vahtida... tundide kaupa. Vahel kui aega on, saab Hiiumaal kala suitsutada; ka meeldiv tegevus.

Aga milline on teie suhe spordiga?

Olen kunagi sporti teinud, mängisin tennist väga pikalt, päris korralikul tasemel, noorteklassis, kuni käsi üles ütles ja pidin lõpetama. Vaikselt mängin siiamaani. Midagi selles mängus võlub, rohkem igatahes kui tõkkejooksus, mida samuti omal ajal sai tehtud. Vaadata meeldib mulle just tennist, jalgpalli ka, aga tipptennis on ikka väga põnev ja atraktiivne.

35 aastat tagasi põles siin Pirital olümpiatuli. Kus teie siis olite?

Eks ma siin olingi, rahvaga koos tribüünil. Kuid rohkem on mulle sellest suvest meelde jäänud konservatooriumi lõpetamine [IX lend 1976–1980] ja see, et läksin teatrisse tööle.

Purjeregatt oli ka tähtis asi, ehitati suur uus spordikeskus. Aga muus osas olid need mängud ju Moskva omad, tugeva poliitilise maiguga üritus, mida suur osa maailma riike boikoteeris. Ühest küljest tore, et me oma Tõniste-poistega koduvetes medali saime. Muus mõttes oli see veidi nagu puudega üritus. Koolilõpetamine oli mulle seega olulisem, kahtlemata.

Mida teile, toonasele elluastujale öeldi?

Ega inimene pole ju aastatuhandetega eriti muutunud. See, et kirjatuvi asemel tuleb meil, ei ole ju nii oluline muutus. Inimese motiivid on ikka samad ja kui talle tähtis paber pihku pistetakse ning öeldakse, et ta on erialaspetsialist, siis on ju ikka hea tunne. Muidugi selgub üsna varsti, et see paber ei tee meist veel spetsialisti…

Tegelikult tunnustust tuli veidike juba kooliajal; tõsi, oli Meistreid, kelle naljadele ja tunnustusavaldustele oli raske pihta saada.

Mäletan Mikk Mikiveri, kes, kuuldes, et lähen Moskvasse neeruoperatsioonile, ütles: «Kuulsin, et sul lõigatakse üks neer välja. Ma teen ettepaneku – lõika mõlemad!» Mõtlesin, et sellist nalja ei ole lihtsalt olemas. Alles aastaid hiljem, kui õppisin Mikku tundma, mõistsin, et tal oligi selline žilett-terav ja karm huumor, tema laad oli lihtsalt äraspidises vormis tunnustust avaldada.

Aga ilus tunne oli muidugi, kui diplomi sain.

Ühe mehe lause on veel meeles. Pansot enam selleks ajaks ei olnud, ta suri 1977, ent ta rõhutas meile ikka, et diplom ei ole mitte midagi muud kui lubakiri astuda tuppa, kus istuvad meistrid. Siis oli meistrite tuba väga rahvarohke, tänaseks on see üsna hõredaks jäänud… Toona oli neid, keda jäljendada, kelle moodi olla tahta. Nende ütlemised olid nurgelised, ent seeläbi tulid just nendele omased oksakohad haruldaselt hästi esile. See kõik teeb inimese põnevaks. Me solvume tihti, kui meiega ei räägita ilusti – ei tehta pai, vaid saad kriitikat. Mul on olnud õnn töötada koos Järveti, Areni, Mikiveri, Everiga. Need n-ö isiksusnäitlejad panid noore sageli ja mõnuga kahvlisse, ja et neile mingitki partnerlust pakkuda, pidid sa enesega tohutult tööd tegema, valdama materjali ja laskma end vahel sõelapõhjaks tulistada. Alles siis, kui nad olid su läbi kombanud, võidi hakata sinuga arvestama.

 

Kas hõre on seetõttu, et meistrid on Metsakalmistule kolinud, või pigem seetõttu, et uus aeg annab õhukesi tegijaid?

Õhemaks on mõnes mõttes läinud tõesti, sest praegu püütakse liiga palju nurki maha lihvida, kurvid sirgeks sõita. Ja nii riskitakse sellega, et see müsteerium läheb kahetaktiliseks ja põnev maailm, mida luuakse, jääb hõredaks..

(Paus)

Põlvkonnad peavadki vahetuma, kuid jah, olen ka seda meelt, nagu inglise teatrikoolis õpetatakse, et noor võiks teatrisse tulles pigem kulisside vahel mõnd meistrit vaadata, aga mitte hulljulgena nägu teha, et ta kõike oskab. Rolliloomise saladus on ju inimese loomise saladus, seda need vanad meistrid oskasid. Meie teatrikoolides võiks kutseõpetus lähtuda ka sellisest sildist, nagu on Viini Filharmoonikutel orkestriruumi seinal: «Ükskõik milline eesel meie ees ei vehiks, me mängime ikka hästi!» See tähendab, et koolitatakse isiksusnäitlejad, mitte ei oodata imelavastajat, kes võiks tulla tähte vormima.

 

Kas hõre on seetõttu, et meistrid on Metsakalmistule kolinud, või pigem seetõttu, et uus aeg annab õhukesi tegijaid?

Õhemaks on mõnes mõttes läinud tõesti, sest praegu püütakse liiga palju nurki maha lihvida, kurvid sirgeks sõita. Ja nii riskitakse sellega, et see müsteerium läheb kahetaktiliseks ja põnev maailm, mida luuakse, jääb hõredaks..

(Paus)

Põlvkonnad peavadki vahetuma, kuid jah, olen ka seda meelt, nagu inglise teatrikoolis õpetatakse, et noor võiks teatrisse tulles pigem kulisside vahel mõnd meistrit vaadata, aga mitte hulljulgena nägu teha, et ta kõike oskab. Rolliloomise saladus on ju inimese loomise saladus, seda need vanad meistrid oskasid. Meie teatrikoolides võiks kutseõpetus lähtuda ka sellisest sildist, nagu on Viini Filharmoonikutel orkestriruumi seinal: «Ükskõik milline eesel meie ees ei vehiks, me mängime ikka hästi!» See tähendab, et koolitatakse isiksusnäitlejad, mitte ei oodata imelavastajat, kes võiks tulla tähte vormima.

 

Kas te vahel käite kalmistul ka meistritega kõnelemas?

Ikka käin. Viimasel ajal sagedamini, sest paar kuud tagasi läks isa mul siia. Siia on läinud ka palju mu väga häid sõpru ja tuttavaid, mu vanaisa ja vanaema.

Aastaid tagasi käisime pojaga, ja pärast, kui küsiti, kus olime, vastas ta: «Käisime nende maa-aluste juures, kes kunagi teatrit tegid!» Kust väike poiss võttis selle, pole aimugi.

Kui te küsite, mida ma siin täpselt tegemas käin, siis maa-alustega rääkimas käingi. Siin on aegade side, mälestuste mälestused ja seletamatu keemia – see ongi see põlvkondade side. Niivõrd vingeid mälestusi on, ja pealegi on kalmistu hea mõtlemise koht.

Huvitav on ka see, et Eestis ju reeglina inimene läheb pärast surma väärtuslikumaks. Seetõttu ei pea eluajal väga pingutama. Küll pärast läheb paremaks.

Teinekord inimesed kolivad päriselus selleks, et parem elu oleks. Kas teil on vahet, kus elada?

Siia, Pirita teele käisin kord elamist vaatamas küll – vaate pärast. See kilukarbisiluett on meil ju ikka meeletult ilus, sellist Euroopas mujalt ei leia.

Olen läbi-lõhki Tallinna poiss, Kassisabast kooli käinud, nüüd elan vanalinnas. Elanud olen seega mitmes eri stiiliga rajoonis. Stiilseid rajoone on kahjuks vähe, domineerib eklektika.

Kuidas on vanalinnas elada praegusel turistirohkel ja ööelukesksel ajastul?

Mul pole põhjust kurta, paiknen vaiksemas kohas. Sellest hoolimata ei leia ma, et ööelu ja turistide osas tuleks mingeid sanktsioone rakendada. Turist on ju meile oluline sissetulekuallikas ja vanalinn põhiline vaatamisväärsus. Väga vinge keskkond seetõttu ka elamiseks: no kujuta ette, kui 800 aastat ajalugu laiutab sul kõrval.

Ehkki hommikuti on tänavatel kohati keeruline end rahvamassist läbi murda. Vahel on ka lärmakas, aga mereväravate pool saab hakkama. Ning põhjus, miks ma vanalinnas ärklitoas elan, on see, et kõik töövõimalused ja muu mulle vajalik on käe-jala juures. Oluline on, et ma ei pea autoga sõitma, sest sõita tuleb muidu nagunii väga palju.

Kõigile rahvusterohkus ei sobi, teil on see aga vaat et veres: teis on ju nii juudi kui ka eestlase verd.

Usun, et need kaks täiendavad teineteist. Ja nii kummaline kui see ka pole – mingi sarnasus on neil kahe rahva verel ju olemas. Aga kui mu rahvusest rääkida, siis juutide rahvus käib ema järgi, ning seetõttu ei võta mind juudid üldse omaks. Ja kui nüüd mõelda, et eestlasel käib rahvus jälle isa järgi, siis… Ehk et minu näite põhjal on väga kerge tõestada, miks rahvusele rõhumine on väga libe jää. See on taas üks lihtsustamise näide à la «sa oled venelane, raisk». Kõik käib tegelikult kultuuri järgi.

Ma just lasin enda suguvõsa uuringu teha – 500 aastat tagasi sai üks mõisa tallis hirmsasti peksa ja teine oli rätsep. Ma ei tea, kumma (rahva) näite üle ma rohkem uhkust peaksin tundma või häbenema. Fakt on, et kui sellesse teemasse end sisse mõelda, siis see on ikka päris jabur. Aga probleem on ses mõttes olemas, et omal ajal ei võetud mind kui juuti näiteks Moskvas kinoinstituuti vastu. Nüüd on eestlasena Moskvas ehk sama keeruline.

Kokkuvõttes, ma ei saa teile enda näite puhul väga õnnetukest mängida, sest mul on see verevärk tasakaalus ja mõlemad liinid täiendavad teineteist väga kenasti. Ja kui keegi teab mulle näidata mõnd puhastverd aitsih-aitsah-eestlast, siis näidake palun kohe. Ma tahaks sellele eestlasele sügavalt silma vaadata. Aga rahvuse rõhutajad, kes taovad enesele kõvasti vastu rindu, kaovad paraku sellistel puhkudel põõsasse ära. Vaat see on hale! Rohkem ma ei kommenteeri.

Mis teid Soomega seob?

Kunagi 1990ndate algul, kui ma Berliinis kaunite kunstide akadeemias filmirežii loenguid pidasin, küsisid saksa kolleegid, et kas te teate ka, kui kihvtid naabrid teil on. Ma siis ei teadnud, olin nendega tuttav ainult televisiooni kaudu.

Tõepoolest, võtke ükskõik mis ala ja vaadake strateegilist süvenemist – me oleme nende kõrval laias laastus ju ühepäevaliblikad, me oleme taktikud. Meie põhitermin on «päeva lõpuks». Kõik ametnikud kasutavad seda. Ehk siis kuidas päev õhtusse vedada... Pikka strateegiat ei ole, on ainult taktika. Stiilis «kuidas saaks päeva lõpuks nii, et jumala pärast mingit jama ei oleks».

Targa mängimine on juba päris käpas, aga tõsiste asjadega toime ei tule. Sest need nõuavad nutti, tahtmist ja pühendumist. Me tahame kohe!

1985. aastal, kui esimest korda välismaale, Lääne-Saksamaale sattusin, oli šokk nii suur, et tahtsin kaupluses vargile hakata. Ja kui endal natist kinni ei saa, siis lähebki vasakule ära.

Tänaseks võiksid lastehaigused juba läbi põetud olla, väärtussüsteemides kõikvõimalikud vead tehtud, oleme ahminud ja seda ahmimist ka edasi õpetanud. Vaba turg tõi tarbimishulluse ja hullus kestab. Aitab ehk, võiks juba taltuda. Idioodistav rahakultus aina süveneb; nagu muid väärtusi polekski!? Ja valitsejad annavad selles primitiivses mentaalsuses aina takka ja muudkui valitsevad, aga tegelikult käituvad nagu kupjad. Mõistmata, et valitsemine on teenimine, ja mitte raha, vaid kodanike teenimine.

Arvamusfestivalidel peaks põhjuseid otsima, vaatama asju palju diferentseeritumalt, mitte mingite poliittehnoloogiliste loosungitega žongleerima. Oleneb muidugi, kas keegi tahab tunnistada seda, millest ma räägin. Kui jah, siis peaks vaatama asjade taha, uurima põhjuseid. Mahavaikimine on ka meil peaaegu rahvussport.

Olen jätkuvalt seda meelt, et neid nn valitsejaid tuleks pidevalt torkida, üritada vältida primitiivseid seadusi ja otsuseid, tõsta kodanikuna häält jne, muidu kaob info nagu musta auku, igaveseks. Kuulus teadlane Hawkins on küll jõudnud arvamusele, et info ikkagi kusagil talletub, mingil kujul. Kui see nii on, siis on meil ka lootust, isegi kui parlamendikomisjonid oma jutuvestmised hävitada tahavad.

Millal meil võiks siis paremaks minema hakata, kas jõuate ära oodata?

Ma arvan, et enne tuleb majanduslikus plaanis üks suurem kolakas ära.

Inimene on alalhoidlik ja laveerib, kuni käib laks ära; kahjuks on šokiteraapiat vaja, muidu ei usu – julm jutt, aga nii on. Ehkki loodan, et saame pehmema maandumisega hakkama. Eks näis.

Te räägite siin praegu seda kõike üsna tasasel häälel, kas vahel karjute ka?

Vahel olen teinud kõva häält tõesti. Mõnikord olen inimese nutma ka ajanud.

Vaadake, filmis või teatris teostatakse ühe inimese nägemust. Ja karjumiseks läheb reeglina siis, kui miski-keski umbe jookseb või lühis tekib. Ühesõnaga, kui see nägemus kohe kuidagi realiseeruda ei taha.

15 aastat tagasi lavastasin Fellini «Orkestriproovi» Narvas Aleksandri kirikus ja mängisin ise dirigenti, kes ainult röökis muusikute peale, sest Fellinil oli ta nii kirjutatud.

Usun, et seda räägib iga lavastaja: vastuolu tekib siis, kui on üks partituur, milles igal muusikul on oma partii, aga ansambli kokkukõla ei teki. Põhjusi võib olla palju, näiteks üks neist, nagu ütleb Hiiumaa vanamees, on see, et «ei võeta välja». Kui 70 korda aru ei saada, siis hakkad karjuma. Vahel võib olla sisetegevus lihtsalt nii loid, et see muidu ei aktiveeru kui ehmatades. Näitleja sees on üks vedru, ja kui see ei ole pingestatud, kui ta ei viitsi seda üles keerata, siis teeb näitleja igasuguseid asju, et pingutusest kõrvale hiilida, sest see kõrgepinge võib teda kulutada, ja pealegi ta lihtsalt ei viitsi kogu aeg heleda leegiga põleda. Aga heas dramaturgias on põlemine sisse kirjutatud… Nüüd sa ei saa näitlejal käest kinni võtta ja öelda: «Kuule, ole täitsa, lähme nüüd sellesse seisundisse.» See ei ole nii lihtne ja seetõttu tõesti vahel viskab kaane pealt ära. Hamlet ütleb sõnaselgelt: «Kui sina laval Hecuba pärast ei erutu, miks peaksin siis mina saalis Hecuba pärast erutuma.»

... ja siis kohe kõik taltuvad.

Ega see nii lihtne ka pole; tuleb solvumine ja ragistamine, aga vahel saab n-ö tulemuse kätte. Aga (paha)tahtlik solvamine on hoopis midagi muud kui need solvumised, mis prooviolukorras juhtuvad.

Auväärne Herta Elviste on öelnud, et Kaarel Ird karjus kui meeletu, aga jumal tänatud, et ta karjus, sest see oli ainus kindel tunne, et lavastaja tegeleb sinuga. Ainus, kes Irdile vastu astus, oli Lia Laats, kes ütles konkreetselt: «Kuule, Kaarel, mine putsi.»

Eesti keeles on tõesti värvikaid sõnu – kas näitlejad kasutavad seda kõnepruuki tööhoos tihti?

Üksikud kindlasti, eriti koloriitsed kujud, ja Lia Laats oli vaieldamatult üks neist. Võimas näitleja, kes võis endale sellist luksust lubada. Ta oli tollal Vanemuises primadonna.

Millegipärast on mul teid kuulates kummitanud peas üks luuletus, mis algab sõnadega: ausamba rajasin ma endal eluaeg. Kui te ise saaks endale sellise luua, kuhu ja millise teeksite?

Ossa poiss! Igasuguseid ausambaid on meil siin ju olnud ja praegugi. Näiteks see «Julgetele ja teotahtelistele», mida Pirita teel jalutades vaatamas käin, ja selle kõrval rallisõitja Parkile pühendatud mälestuskuubik. Aga Tallinna ausammastest kõnetab mind kõige enam reaalkooli juures langenud õpilastele pühendatu. Selles on teadmine, et mineviku mahakustutamine ju ei õnnestu, mitte kunagi. Või Tammsaare omanimelises pargis. Kui nüüd endale monument mõelda / Exegi monumentum /, siis see võiks olla seotud Kalevipojaga. Vaat sinna kämblale sortsiks võiksin saada küll...

ÜKS KOHT, MIS KÕNELEB ehk vaatamisväärsused Roman Baskini elus

• Teletorn – see koht ei ütle mulle ikka kohe mitte midagi, ma ei ole siin isegi iial käinud. See on kuidagi täiesti minust mööda läinud. Teadsin muidugi, mis siin toona toimus. Sõitsin kogemata isegi tankidele vastu, kui Rakverest tulin, äkki olid läraki vastas. Päris õudne oli, aga siia ma ei tulnud. Ja praeguse teletorni funktsioonist pole ma ka väga aru saanud.

• Pirita klooster – olen tahtnud siin lavastada, aga pole lugu leidnud. Kes teab, äkki see aeg veel tuleb.

• Regati baar – küllap kunagi sai käidud, ehkki eredalt see meeles pole. Ja väga kõva pidutseja pole ma kunagi olnud, ööklubid on minust täiesti mööda läinud. Varietees olen küll käinud, enamasti siiski programmi vaatamas. Olid ju head kavad ja mitmes kohas. Ikka hea, kui kursis oled. Aga kokkuvõttes käisin ikka üliharva, nagu ka tantsupidudel. See kõik on minust mööda läinud. Miks, ei oskagi öelda, nii lihtsalt on olnud.

• Lubja tänava loomaaed – oojaa, ema ikka vedas mind siia nii mõnigi kord. Karud olid siis kõvad tegijad, neil oli väga hea elu seal. Karussell oli ka… tore karussell oli. Vaat sealt ma mäletan lõhnu ja värve. Emotsionaalne mälu on ju mõnede sündmuste puhul väga terav.

• Orlovi loss – milline keskkond, miljoni dollari dekoratsioon. Mulle meeldib selliseid ehitisi elustada, seetõttu olen lavastanud mitmes Eesti mõisas. Teatris sa sellist kujundust iial ei saa, ja kui leiad nendesse ruumidesse sobiva loo, siis nad elustuvad ja mängivad looga kaasa. Pole ju väga vahet, kas on suve- või talveteater. Ei ole ju sügise- või kevadeteatrit; üks Teater kõik.

• Patarei vangla – tahtsin seda teatrile ära osta, aga mul ei käinud [hinnast] jõud üle. Pärast seda on mul kahju, et Keskkülal ei lastud siia teha kunstiakadeemiat. Nemad oleks pidanud selle maja endale saama – ainuõige koht ja kasutus sellisele hoonele. Ehkki sel ehitisel on väga karm aura… Aga kui see piirkond siin kõik korda saab – Kross ju kirjutas ilusasti Kalarannast. Praegu otsime uuele filmile kohti... rannikut, väikest sadamat, mis haakuks depressiivse väikelinnaga... see on meie uue filmi keskkond. Vist jääb Vana-Pärnu lahesopp. Stsenaariumi oleme Toomas Kalliga 12 aastat kirjutanud. See on komöödia.

• Hirvepark – Kassisaba pargi kõrval mu teine kodupark, tean siin iga kivi ja nurgakest. Kusjuures, kummaline on see, et kui ma Shakespeare’i loen, siis kangastub mulle kohe just see park. Kummaline, eks? Täiesti kindlalt. Need müürid ja põlispuud. Puud on ka olulised – 50 aastat tagasi olid nad juba suured… Kuidas Panso ütleski: tamm, puravik ja orel, kolm suurt. Suuruse mõõde. Puid oskan ka kallistada, tamm on minu puu, 200-aastased puud.  Siin oli minu aiaäärne tänavas...

Riietus ja teater

Kui vahel räägitakse ka publiku riietusest, siis mind on kasvatatud nii, et teatrisse minnakse pidulikus rõivas. Seal kohtab aga ka tänavariiet või matkaselle. On teie jaoks vahet, millises kostüümis on plaksutaja?

Ooperisse minnes on see mulle tähtis. Aga muidu – hingeline pidulikkus on kestast ikka olulisem, sest kui sa frakis norskad või mitte millestki laval mõhkugi ei taipa, siis mis tähtsust on frakil. Tahaks ikka päris publikule tänulik olla.

Aga pidulikkus kui selline või pühalikkus... siis jah, need on tähtsad mõisted ja vahel tuleb tõepoolest pidulikkust riietusega rõhutada!

Kuidas teil rahvusvaheliseks muutumisega lood on – kas vanalinna elanikuna olete tolerantne ja mõistev seetõttu, et näete, kuidas rahakotid ringi kõnnivad?

Olen nõus, et mingi hulga võib ju pagulasi vastu võtta. Lihtsalt Euroopal tervikuna puudub igasugune kontseptsioon nende vastuvõtmiseks. Sakslane-rootslane mängivad siin ohvrimeelseid, aga suurem pilt ju puudub. Keegi ei tea, mis saab pärast vastuvõtmist. See tuleb enne välja töötada, aga paistab, et visiooni napib. Ja taas – ikka põhjustega peaks tegelema, mitte ainult tagajärgedega.

Vaata kui kõva pilt on sakslastel, kuidas Kreekat päästa, terve strateegia. Aga pagulased… no ei ole.

Muidugi, verd on alati segatud – Portugali, Hispaania, Rootsi laevad, kõik on ju kohalikest alati igas mõttes üle käinud. Taani kuningas elas möldri naisega ja andis krahvi tiitli – mingit puhast värki ei ole meil ammu olemas. Aga kultuurilisest plaanist võiksime rääkida, sest kultuuriline segunemine ei ole ju enam niisama – ja seetõttu ei saa ma aru, mis mesilane neil pagulastel tagumikus on. Kas nad saavad ikka aru, kuhu ja miks ja mis edasi?

Sõjapõgenikud on arusaadav, aga ülejäänud ju ostavad indulgentsi. Aetakse neile buratiinojuttu – lollidemaa ja rahapuud – ja need usuvad. Seega tuleks esmalt kätte saada need smugeldajad, põhjus on vaja üles leida ja siis välja juurida. Võib-olla peaks rikas Euroopa panustama Aafrika stabiilsusesse kordi rohkem, et inimesed tahaksid jääda oma maale.