Tallinn Aafrikas, Aafrika Tallinnas

Kristina Normani Tähetund Maarjamäe lossi peasaalis

FOTO: Hannes Aasamets

Etenduskunstide festival Saal Biennaal on selleks korraks läbi. Ei käinud küll vaatamas kõike, mida pakuti, sest seda polnud vähe- kuid valik sai siiski tehtud. Eelmisel nädalal kirjutasin esimese osa tagasivaadet, siit tuleb teine.

Markus Öhrni "Bergman Ugandas"

FOTO: Kaader filmist

Tuvi tee, Chungin katusel

FOTO: Hannes Aasamets

Markus Öhrn – «Bergman Ugandas»

25.08 Kanuti Gildi saalis

See oli selline lugu, et kuskil Uganda slummis (kus muide päeva jooksul kaob 12 korda elekter) näidati videosaalis sealsele publikule Ingmar Bergmani ülipretensioonikat, üliesteetilist, üli- midagi veel filmi «Persona» (1966). Publikule, kes üldiselt on harjunud näiteks filmidega «Die Hard» 1, 2, 3 ja 4. Selline visuaalantropoloogiline eksperiment.

Rahvas vaatas. Vaatamist viis läbi omalaadne veejay’ks kutsutav tseremooniameister, kes kommenteeris toimuvat ja andis ka hinnanguid, sageli moraalseid. Ehkki tuli korduvalt kahe ekraani vahel pead keerata, mis oli natuke ebamugav, oli tegu väga meeleoluka tükiga. Sellest võis ka aru saada, et ega need kunstfilmi eurooplase keerukad neuroosid ja kunstiinimese ennastimetlev kannatamine lihtsale ugandalasele väga korda ei läinud.

«Ma ei saa valgetest aru, inimene jääb vait ja kohe pannakse haiglasse, liiga palju raha on neil ikka, terve inimene pannakse haiglasse, me ei saa haigeidki ravitud,» räägib too veejay. «Persona» räägib nimelt näitlejast, kes jääb ühel päeval lihtsalt vait ja teda hakatakse ravima. Või nähes filmis päevitada proovivat Liv Ullmanni (kes mängib tummaks jäänud näitlejat): «Ei saa aru valgetest, tahavad päevitada, olla nagu meie, miks on vaja päevitada, ole see, kes oled». Või ühes kolmandas kohas: «Ma ei saa aru, miks ta selle abordi pärast niimoodi nutab, Ugandas teevad naised elu jooksul 60 aborti ja keegi ei nuta.»

See HD nime kandev veejay ilmselt ka liialdas, maneeritses ja mängis meelega «metslast», aga oli lõbus ja ka hariv, sest vaatas asjadele läbi teistpidi pööratud pilgu. «Bergmanit Ugandas» oli vaatamas ka Chungin, kellest tuleb juttu ka järgmises lõigus. Chungin kiitis mul jalas olnud jalanõusid. Ütlesin jah, tädipoeg Pariisist saatis, Etioopia omad, talla all on Aafrika kontuur ja näitasin. Sest üks on kindel: Aafrikast rääkivaid teoseid käin ma ikka vaatamas, Aafrika kaart talla all. Pagulasjalats.

Chungin – «Tuvi tee»

26.08 linnas

Annamegi sõna Chunginile, kes on eesti kaasaegses kultuuris üks põnev mees. Kes veel ei tea, siis ta on ka praeguse aja ühe šefima bändi St. Cheatersburg elektriliselt karismaatiline juhtfiguur. Chunginil on tekkinud nimelt idiosünkraatiline huvi või tung saada tuviks.

Tuviks saamise saagat käsitles ka tema «Tuvi tee» nimeline jalutuskäik.

Nii palju veel, et igasugused jalutuskäigud ja loo segunemine linnaruumiga tunduvad olevat praegusel ajal populaarne kunstitegemise või täpsemalt teatrikunstitegemise žanr ja kohtame seda meie järgmiseski jutus. Kuid ärgem rutakem sündmustest ette!

Enne veel, kui ringkäik algab, näeme Chunginiga Kanuti Gildi fuajees. Chungin täheldab jälle, et mul on ikka head jalanõud. Kordan, et Etioopia omad ja tädipoeg Pariisist saatis. «Made in Africa» on neile ka kirjutatud. Autentne kraam, mitte mingi orjatöö. Jutt jalanõudest on asjakohane, sest meid ootab ees jalutuskäik ja siis on hea, kui jalas on mugavad jalanõud. Kas pole siis nõnda?

«Tuvi tee» idee hakkab mulle Kanuti Gildi saali eest läbi Balti jaama (mida Chungin nimetab tuvikeskuseks) kuni Telliskivi loomelinnakuni kestva tuuri käigus hästi kohale jõudma. Me liigume mööda linnaruumi ja samal ajal ka mööda Chungini loodud väljamõeldud aja(loo)-ruumi. Ta miksib tuvi kui reaalsust – seda, kes võib sulle linnas vastu pead lennata – tuvi kui fantaasiaga – seda, mis ei või sulle vastu pead lennata. Chungini strateegiat võib nimetada ka kuidagipidi marksistlikuks, sest ta teeb oma jutus tuvist ajaloolise tähtsusega linnu: annab ilmajäetule ja allasurutule tema võimu ja väärikuse. Kuna Chungin on laulumees, teeb ta käigu pealt paar lauluesitust, mis kukuvad hästi välja.

Panen tähele, et niimoodi kellegi juhatusel läbi linna kõndimisel on veel sellinegi hea külg, et märkad linnaruumis hoopis teisi asju kui mõnel muul moel jalutades. Ja ma ei räägi ainult tuvidest. Üks sedalaadi ringkäikude point ongi ka tutvustada seda ruumi, pöörata linnatekstuuri natuke teistpidi, avada see teistsugusele, ootamatumale, läbi pragude vaatavale pilgule. Ehkki giidina on Chunginil veel natuke arenemisruumi ja meie järgmise peategelasega võrreldes jäi tema ringkäik natuke vähem detailides läbimõelduks ning hõredamaks, oli tema lõpuspurt piisavalt võimas, et jõuda omadega siiski plussi.

Kristina Norman – «Tähetund»

27.08 linnas

Alati tasub enne algust värskendada mälu. Kristina Norman pälvis mäletatavasti rohkelt ühiskondlikku eetriaega oma Eestit 2009. aasta Veneetsia biennaalil esindanud Kuldsõduri projektiga «After-War». Sedalaadi hägusad poliitilised-ideoloogilised ruumid huvitavad teda endiselt. Meenutame ka koos Meelis Muhuga Transnistriast tehtud dokfilmi «PMR».

«Tähetund» algas nostalgilise bussisõiduga, bussiks oli vana kollane Ikarus. See sättis «Tähetunni» tooni, mis läks ajas tagasi, kuid nende traumaatiliste sõlmpunktideni, mille mõjud ulatuvad pigem tuleviku suunas. Norman ütles, et kuna piletiraha on makstud, peab saama meelelahutust ja buss meelt ka lahutas.

Kohtan bussis meie väikeste lugude läbivat tegelast Chunginit. Kuna on suhteliselt palav, kurdab Chungin, miks ta küll pidi jalga panema pikad püksid, kui oleks võinud panna lühikesed nagu mina, ütleb ta ja osutab asjaolule, et mul on jalas lühikesed püksid. Ja ka Aafrika tossud. Ettenägelikkus ei tee meie kliimas paha.

Bussireis viis Maarjamäe lossi, täpsemalt selle peasaali, kus on palju põletavaid küsimusi tekitanud Evald Okase «Rahvaste sõpruse» nimeline seinamaal, mis valmis 1987 ja mis kujutab endast Nõukogude maa sõbralikku utoopilist triumfi. Nagu Norman mainis: traagilise saatusega töö, mis oli juba alustades ajast maas.

Mõni aasta tagasi tõusis riikliku tähtsusega probleem, et Tallinna Linnamäe Vene Lütseum viib esimese klassi lapsed Okase seinamaali juurde pühitsema ja teeb nõukogude sümboolika juures pilte. See keeruline olukord oli mingis mõttes Normani loeng-performance’i lähtepunktiks.

Käsitlusse võeti riigiideoloogiline kunst kui selline ja selle väärtuse muutumine ajas, kui nii võib öelda. Mõttekäiku kaasati ka Mart Kalmu 2013. teostatud eksperiment Toompea lossi valge saaliga, mil sinna pandi camp’i mõttes üles August Janseni 1937. aastal selle saali puhuks valminud, kuid siiski kui ülepakutu tagasi lükatud klassitsistlik-rahvusromantilised (suhteliselt perversne ühendus tõesti) maalid ja see, kuidas eksperimendi ajutisus on vaikselt nihkunud ajatuse ja jäävuse suunas. Ja muidugi ühe riigitruu kunstniku elu ja leib, eelkõige Okase, aga ka Janseni läbi, said selle põneva loengu käigus sissevaate.

Norman tegeleb selliste tundlike teemadega, mille alt, isegi kui neid natukenegi kraapida, ootavad väljapääsu vägivaldsed impulsid: riigid, rahvused, vastavad ideoloogiad ja sümbolid jne on ju asjad, millega naljategemist ei sallita, need on absoluutsed antused, nende mainimisel värisegu natuke nii hääl kui ka lõug. Kristina Normanil õnneks on huumorimeelt ja nii ei tõmba ta keeruliste ja ohtlike teemadega kotti pähe ehk peenemalt ja mittemidagiütlevalt väljendudes säilib tõlgenduste avatud võimalikkus.

Okase seinamaal otsustati Eesti iseseisvuse taastudes omal ajal ikkagi säilitada kui ajalooline fakt. Maarjamäe muuseum läheb peagi remonti, et see siis 2018. aastal Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks uuesti avada. Norman pakub välja tulevikuvisiooni, et muuseum avatakse ilma Okase maalita. Eks näiss!

Tagasi üles