Trükkides Google’i otsingusse «Circus tree», avaneb piltide kategooria all valik kõikvõimalikke puid, mida inimene üldse ette võib kujutada. Seal on puid, mis meenutavad traataeda, meremehesõlme, südant, tugitooli jne. Mõningate eranditega on tegu inimkäega aretatud isenditega.
Aastatepikkuse pühendunud töö tulemusena jõudsid eelmise nädala jooksul Eesti publiku ette ligi 150 nüüdistsirkuseartisti mitmest riigist. Tegemist on väga mängulise, uue ja eriilmelise kunstivormiga, mida saadavad endiselt mitmed müüdid ja lapsepõlvest pärit uskumused.
Nüüdistsirkuse festivali «Tsirkusepuu» peakorraldaja Anu Tähemaa sõnul oli oluline kummutada kolm müüti: esiteks, et tsirkust ei tehta ainult lastele; teiseks, et tsirkus ei ole puhas meelelahutus; ja kolmandaks, et iga inimene on võimeline tsirkusekunstiga tegelema, see ei eelda alati enneolematut inimvõimekust.
Jah, see õnnestus! Esiteks, tsirkust ei tehta ainult lastele. Festivali kavas oli lavastuste juurde märgitud nende soovituslik vanusepiir. Tsirkus omaette oli jälgida prantsuse trupi Betti Combo esinemise teises pooles piinlikkusest maha vaatavaid vanemaid, kes olid soovitusi eirates oma võsukesed ikkagi pigem täiskasvanutele mõeldud etendustele kaasa võtnud.
Oleksin soovituslikku vanusepiiri nii selle kui ka mitme teise lavastuse puhul veelgi tõstnud, et tagada maksimaalne keskendumine ja elamus. Täpselt nagu teatris ja kontsertidelgi, sest lapsed võivad niheleda ja teha ootamatult häält. See aga muutub osaks etendusest, mis pole alati tervitatav, nagu näiteks visuaalselt imekauni, vaikse ja lummava Salla Hakanpää lavastuse «Pind» ajal.
Samuti oli tänavakunstnik Magic Thori huumor võsukestele paras pähkel, küll aga küttis täiskasvanute meeli. Ilmselt leidus selles sõus midagi kõigile, aga lastest enam said kindlasti naerutatud täiskasvanud, ja näis, et kaasa võetud lastele pidid vanemad enamiku ajast, kerge muie suul, seletustööd tegema.
Teiseks, tsirkus ei ole puhas meelelahutus. Möödas on ajad, kus karud lõid seelikud seljas trummi, lõvid hüppasid leekides rõngaste seest läbi ja üks silmamoonutus ajas teist taga (jumal tänatud). Kohal on ajad, kus kasutatakse visuaalseid installatsioone, trikke ühendab üks või mitu lugu, ideed ja mõtet ning kogu loodavat ühe või teise nurga alt elu peegeldus. Festivalil nähtud lavastuses oli vähe karnevali ja palju elu.
Omaette traditsioonilise suuna paroodia oli nüüdistsirkuse superstaarideks tituleeritud Race Horse Company lavastus «Super Sunday». Nordea kontserdisaali lava vallutasid kaheks õhtuks kuus peadpööritavaid trikke tegevat soomlast, mehed nagu Metsiku Lääne kauboid ja olgugi, et etendusega viidi publik konstantsesse afektiseisundisse, oli nähtu vahetu ja aus.
Arvuliselt vähemmehitatud, aga seda mõjusamad ja meeldejäävamad olid programmis nn tõsise alatooniga lavateosed nagu Salla Hakanpää ja teatrikompanii WHS «Pind», Soomes Lahtis tsirkuseeriala lõpetanud Grete Grossi «Ahelad» ja Ireen Peegli «Kon t akt&Kon t rast». Less is more (rohkem on vähem – H. T.), olin pärast Hakanpää muusikat, videokunsti ja köieakrobaatikat ühendavat lavastust veendunud.
Grete Grossi visuaalselt, verbaalselt ja muusikaliselt kaunist ning terviklikku lavastust «Ahelad» nägin kevadel Kanuti Gildi saali festivalil «Lack of Art». Terviklik, niivõrd isiklik ja aus teos, mis oli tookordse festivali tippsündmus, painates mu meeli veel hulk aega hiljemgi, kukkus teistkordsel vaatamisel raskuse all kokku. Esimest korda nähtu oli muutunud osaks ühest hoopis teisest loost. Peamised meediumid – luule, kahekordne pilvekiik ja värvid – olid saanud kalavõrgu, varjumängu, miimi ja kolmekordse pilvekiige näol lisa. Less is more.
Tänapäeva tsirkusekunstniku meisterlikkus peitub tema soovis sõnumit edastada ja lugu rääkida ning mitte püüdluses ühe lavastusega kõiki aastatega omandatud trikke näidata. Tuleb kaevuda sügavamale ja küsimuse «Kuidas?» asemel küsida «Miks?». Kas see teadmine läheb kaotsi, kui esinemissoov võtab maad ja tahaks üha suuremalt, rohkem ja võimsamalt?
Salla Hakanpää on hea näide sellest, et vaid paarist meediumist, ühele ideele keskendumisest ja sellel baseeruvast visuaalsest maailmast piisab. Vähe läks vaja ka prantsuse trupil Betti Combo, kes lõi äpardumistel baseeruva, hoogsa ja pisarateni naerutanud lavaloo «Al Cubo».
Kolmandat müüti kummutas «Tsirkusepuu» keset Kadrioru parki tegutseval tsirkusealleel, kus toimusid väiksemad etteasted ja kõik soovijad said tsirkusedistsipliine ise proovida. Festivali korraldajate ja kutseliste tsirkuseartistide sõnul saavad ka puuetega inimesed nii mõndagi tsirkusealast teha, aga veel rohkem soovitatakse näiteks žongleerimist õppima tulla ärimeestel, kelle jaoks pingsat ajutegevust ja koordinatsiooni treenivad harjutused on tõhusaks stressileevendajaks ja mõttetöö tõhustajaks.
Tsirkusealleel sündisid lastehommikud, tuleetendus ja taeva all puude otsas hõljusid akrobaadid. See kõik tõi natuke peeterpaanilikku maagiat argiellu ja tugevdas soovi last iseendas kõigest väest alles hoida.
«Tsirkusepuu» / «Circus Tree»
24.–29. augustini Tallinnas