Draamateatris lavastab Juhan Ulfsak, dramaturgiks Eero Epner

Juhan Ulfsak Foto: Mihkel Maripuu

Eelmise hooaja lõpus lahkusid Eesti Draamateatri trupist Maria Avdjushko ja Mari-Liis Lill, Endla loominguliseks juhiks siirdus Ingomar Vihmar. Trupiga liitusid Inga Salurand ja Aleksander Eelmaa.

Olulisimaks draamateatri 96. hooaega ilmestavaks märksõnaks on perspektiiv ehk vaatenurk. Teater soovib pakkuda nii uut dramaturgilist vaatenurka klassikalisele loole («Julia ja Romeo») kui ka klassikalise dramaturgia värsket lavastaja-nägemust («Tartuffe»).

Teema keskmesse tõuseb värske vaatenurk tänapäeva inimesele ja tema põhiprobleemidele. Stoppardi viimane näidend «Põhiküsimus» otsibki biokeemia tagant seda «veel midagit». Hendrik Toompere lavastus esietendub 31. oktoobril.

Michel Houellebecqi valusalt humanistliku teksti «Kaart ja territoorium» toob draamateatris lavale Juhan Ulfsak, dramaturgiks Eero Epner. 29. novembril esietenduv lavastus põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil, kuid kasutatakse ka teistes Houellebecqi romaanides, intervjuudes ja mõtteavaldustes väljendatud väiteid, tundeid ja meeleolusid. Lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna, elatakse rahulikku, kuid rõõmutut elu, ent siis toimub mõrv…

Teatri sõnul iseloomustabki algavat hooaega perspektiivide ehk vaatenurkade paljusus, mis peaks publikule andma mõnusat mõtteainet inimese olemuse üle mitmest vaatevinklist. Külalislavastajad suudavad loomingulise trupi potentsiaali aga alati uue tahu alt avada.

Esimene uuslavastus jõuab Eesti Draamateatris lavale 4. oktoobril, selleks on Molière’i «Tartuffe», lavastaja Lembit Peterson. Osades Maria Klenskaja, Rein Oja, Liina Olmaru, Uku Uusberg, Robert Annus, Mari-Liis Lill jt.

Teiseks uuslavastuseks on 18. oktoobril esietenduv «Julia ja Romeo», mis valmib rühmatööna ja kus mängivad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann. Shakespeare’i tragöödias peavad teismelised armunud sünges hauakambris surema, kuid Lauri Sipari ja Liisa Urpelaineni näidendis armunud pääsevad, abielluvad, saavad neli tütart, lahutavad ja kohtuvad taas juhuslikult. 

Selle aasta, aga mitte hooaja viimane lavastus on Uku Uusbergi «Valgustaja». 12. detsembril esietenduva loo tegelasteks on inglise filoloog Viktor, teatri direktor Viktoria, näitleja Eino Truu, välislavastaja G, kolm üliõpilast, inspitsient, kadunud valgusalajuhataja, nooremvalgusmeister ja tema siis Valgustaja. Lavastus räägibki Usust.

Eesti Draamateatri uuslavastuse põhjalikud tutvustused

JULIA JA ROMEO

Tekst Lauri Sipari, Liisa Urpelainen. Lavastus valmib rühmatööna. Kunstnik Inga Vares, tõlkinud Maimu Berg, mängivad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann

Shakespeare’i tragöödias peavad teismelised armunud sünges hauakambris surema. Kuid fantaseerigem, kuidas oleks see maailmakirjanduse kuulsamaid armastuslugusid lõppenud, kui noorte põgenemisplaan oleks õnnestunud? Soome autorid lasevad neil Veronast pääseda ja abielluda, neli tütart saada, kooselu katsetada ja lahku minna. Ja kakskümmend viis aastat pärast lahutust Matnova raudteejaamas juhuslikult kohtuda. Shakespeare’i tragöödia järelmäng leiab aset tänapäeval. Üle kuuekümnesed Romeo Montecchi ja Julia Capuletti on kogenud eluraskusi, pettumusi, tervise- ja rahamuresid, aga noorusarmastuse mälestused on kirkad ja tundedki hõõguvad ikka veel!

Esietendus 18. oktoobril 2015 Maalisaalis.

Näitleja Kersti Kreismann Foto: Peeter Langovits/PM/SCANPIX BALTICS

TARTUFFE

Tekst Molière, Lavastaja Lembit Peterson (Theatrum), kunstnik Lilja Blumenfeld (külalisena), valguskunstnik Triin Suvi, liikumisjuht Tiina Mölder (külalisena), muusikaline kujundaja Marius Peterson (Theatrum)

Osades Maria Klenskaja, Rein Oja, Liina Olmaru (külalisena), Uku Uusberg, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Indrek Sammul, Marius Peterson (Theatrum), Hilje Murel, Tõnu Aav või Aleksander Eelmaa, Tarmo Song (Theatrum).

Lavastaja Lembit Peterson  Foto: Mihkel Maripuu/PM/SCANPIX BALTICS

Lembit Peterson: "Klassikalise dramaturgiaga on ju nii, et mida suurem ja  sisurikkam tekst, seda enam on sellest võimalik leida tänapäeva inimese jaoks huvitavad aspekte. Kõige rohkem intrigeerib mind teema, millest Molière näidendi eessõnas räägib – silmakirjalikkus. Ta oskab meile näidata silmakirjalikkust meis endis ja annab jõudu seda välja naerda. Et pahe on pahe, teavad kõik. Parim pahe vastu võitlemise viis oli Molière’ile ja on tänapäevani näidata selle naeruväärsust. Et pettus on koomiline, silmakirjalikkus on naljakas. Petised on nõus, kui neid noomitakse, on nõus tunnistama, et nad on halvad, aga ei taha enamasti välja naerdud saada!

2000. aastal lavastasin „Tartuffe’i“ Humanitaarinstituudi üliõpilaste diplomitööna. Ma pole teadlikult tollaste märkmete juurde tagasi pöördunud, vaatan näidendile täiesti uue pilguga. Aga endiselt huvitab mind siira religioossuse ja valevagaduse teema. Silmakirjalikkus just neis asjus on kõige ebameeldivam (raskem). Paavst Franciscus kirjutab praegu sellestsamast, et ei ole vaja kristlasi, kes mängivad, et nad on kristlased. Kui palju lihtsam on meil teha ausat ja püha nägu, kui tegelikult ausalt elada ja pühaduse poole pürgida. 

Hingeõnnistuse küsimus oli Molière’i jaoks tähtis. 

Me ei too lavastust tänapäeva tuttavasse olustikku, kuid  interpreteerime näidendi teksti tänapäeva inimestena, püüame seda kaasaja vaataja jaoks elama panna."

Esietendus 4. oktoobril 2015 suures saalis.

PÕHIKÜSIMUS

Tekst Tom Stoppard, lavastaja HendrikToompere, kunstnik Riina Degtjarenko

Osades Marta Laan, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena), Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere, Inga Salurand, Liisa Pulk (külalisena).

Lavastaja Hendrik Toompere Foto:Margus Ansu/PM/SCANPIX BALTICS

Hendrik Toompere: "Tee head ja sulle tasutakse veel paremini. Maailmakuulsa näitekirjaniku uues näidendis (esietendus jaanuaris 2015 Londonis rahvusteatris) antakse minu meelest KÕIGILE kaasaegse elu mõttekuses kahtlejatele selged retseptid kuidas yletada mured ja probleemid. Seatakse yles lihtsad kysimused ja neile antakse ka vastus:

– Kui ma aitan vana inimese yle tee, kas teen siis omakasupyydmatult head või olen omakasupyydlikult tubli?

– Kui ma toetan oma noort kolleegi, kas tahan siis temalt midagi tulevikus või mõtlen ma yhiskonna peale?

– Kui noor ema annab lapsele rinda, kas ta on siis siiras või hoopis kainelt kalkuleeriv ja hoolitseb, et tema geenikomplekt edasi paljuneks?

Põhikysimus on selles, kas usud. Et kõik on materiaalne. Või et biokeemia taga veel midagi. Ja kas sellel uskumisel yldse on mingit mõtet ja mis see maksab.

Tegelikkus on ju selline, et vaatamata tõsiasjadele usuvad inimesed ikkagi ju, et kõik läheb hästi.

Ja lähebki. Lõpp on õnnelik."

Esietendus 31. oktoobril 2015 väikses saalis.

KAART JA TERRITOORIUM

Tekst Michel Houellebecq, lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater), kunstnik Liisi Eelmaa, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, fotokunstnik Paul Kuimet, videokunstnik Emer Värk (Von Krahli Teater), kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, dramaturg Eero Epner (Teater NO99)

Osades Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak, Pääru Oja, Jaan Rekkor, Ülle Kaljuste, Piret Krumm, Indrek Sammul.

Juhan Ulfsaki lavastus "Kaart ja territoorium" põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil, kasutades ka teistes Houellebecqi romaanides, intervjuudes ja mõtteavaldustes väljendatud väiteid, tundeid ja meeleolusid. Lavastuse keskmes on Jed, kes teeb peadpööritavat karjääri kunstnikuna. Jedi ümber koonduvad inimesed, keda võiks nimetada osakeseks "kunstimaailmast". On galeristid ja kunstnikud, teiste seas ka kaunitar Olga. Koos räägitakse kunstist, ilust ning maailmast, ühiselt lähenetakse keskeale ja vanadusele. Seda rütmi katkestavad Jedi jaoks vaid ühiselt veedetud vaikuse ja nõutusega täidetud hetked pensionile läinud isaga. Kõik elavad rahulikku, kuid rõõmutut elu. Ja siis toimub mõrv.

"Kaart ja territoorium" tegevus leiab aset Prantsusmaal, demokraatliku ja humanistliku Euroopa sünniriigis. Keset šansoone, lõputuid kohvikuvestluseid, maitsekat veini, Tour de France'i ja nüansirikast erootikat peidab ennast aga mitte meie maailma tulevik, vaid juba minevik. Kõik on juba ammu tehtud.

Michel Houellebecq on nüüdisaja valusaim kirjanik, kelle skalpell lõikab lahti valge keskealise eurooplase maailma ning enesepilti. "Inimene" on see, kellega Houellebecq jaksab väsimatult tegeleda. Mõned on nimetanud teda nüüdisaja kirjanduse suurimaks huligaaniks, küünikuks ja pessimistiks. Teised aga ütlevad, et Houellebecq on võib-olla meie aja suurim humanist, kellel on öelda midagi väga olulist. Houellebecq ise lõpetab ühe oma romaani sõnadega: "Ajal, mil selle liigi viimased esindajad on jäädavalt lahkumas, tundub meile õiglane avaldada inimkonnale viimast au; avaldada au, mis ka ise kord kustub ja mattub jäägitult ajaliiva alla; ometi on vaja, et see auavaldus saaks vähemalt kordki teoks."

Romaan "Kaart ja territoorium" pälvis Prantsuse olulisima kirjanduspreemia Prix Goncourt.

Näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak on olnud Von Krahli Teatri mootor.

Viimastel aastatel on ta töötanud nii näitleja kui lavastajana ka teistes teatrites Eestis, Soomes, Saksamaal ja mujal. Tema viimane lavastus "Kadunud sõbra juhtum" esietendus Teater NO99s.

Esietendus 29. novembril 2015 suures saalis.

VALGUSTAJA

Tekst  Uku Uusberg, lavastaja Uku Uusberg

Osades Ivo Uukkivi, Markus Luik, Robert Annus, Kristo Viiding, Uku Uusberg, Harriet Toompere, Raimo Pass, Tõnu Oja, Guido Kangur.

Raskete vigastuste mitte välja ravimine teeb ühiskonnast invaliidi.

Teater võib olla miniportree ühiskonna hetke seisust.

Tegelasteks on inglise filoloog Viktor, teatri direktor Viktoria, näitleja Eino Truu, välislavastaja G, kolm üliõpilast, inspitsient, kadunud valgusalajuhataja, nooremvalgusmeister ja tema siis ka…

Valgustaja.

Lugu on Usust.

Esietendus 12. detsembril 2015 väikses saalis.

Lavastaja Uku Uusberg Foto: Elmo Riig / Sakala