Skip to footer
Saada vihje

Arvustus: Suurepärase seriaali aines

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Raud

«Kirjutan, ja kogu aeg sama asi. See kahe maailma piir. Ma tean, et mu laste jaoks on Nõukogude Eesti vähemalt sama võõras kui mõni kauge planeet.»

«Täiusliku lause surma» esimesed leheküljed mõjuvadki Rein Raua püüdlusena (vana)isalikult-õpetajalikult tutvustada ammuseid aegu. Kuid tsiteeritud laused pärinevad Raua postmodernistlike joontega romaani 101. leheküljelt ja kui te olete nii kaugele jõudnud, siis järelikult pakub teile see tekst huvi.

Esimesed leheküljed, mis mõjuvad oma etteaimatavuses igavalt ja seega eemale peletavalt, on loo jutustamiseks siiski vajalikud. «Täiusliku lause surm» on väga meisterlikult komponeeritud ja haarav lugemine, mis mitte ainult ei kirjelda Nõukogude Liidu  viimast agooniat ja tollaste hirmude-unistuste kütkes olevaid inimesi, vaid ta teeb seda kvaliteetseriaalile omase tempokuse ja põnevusega.

Raua raamatust saaks väga laheda filmi või minisarja, eriti kui anda see materjal näiteks Taani krimisarjade tegijate kätte, sest selles loos on reetmist, usku, naiivsust, seksi, aga ennekõike karaktereid. 

Raua raamat on konstruktsioon, st väga teadlikult-kaalutletult koostatud tekst, kus segunevad erinevate jutustajate hääled, vaatepunktid. Loos on kolm-neli peamist tegelast (pluss mitu väga hästi välja joonistatud kõrvaltegelast), kelle minavormis mõtted vahelduvad kõrvaltvaataja pilgu ning kõiketeadja jutustaja tähelepanekutega, kirjaniku enda selgituste, isiklike lugudega. Autor kommenteerib nii iseennast kui ka oma loodud tegelasi. Suurem osa kommentaare-täpsustusi on kirja pandud teises fondis ning asetatud eraldi kastikesse.

Aga samas ei leia neid ainult kastikestest, näiteks pöördub Raud lugeja poole ühe peatüki alguses «Aga nüüd, hea lugeja, ootab meid midagi meeldivamat: me jätame natukeseks selja taha selle väsinud maa» (lk 52). Või kui Raud kirjutab «kui koos Rositaga (me polnud siis veel abielus /---/» (lk 33), siis tuleb lugejale paratamatult meelde, et Rein Raua abikaasa nimi on Rosita. Nii liigubki Raua raamat isiklike mälestuste ja kirjandusliku fiktsiooni piiril, jättes mulje, nagu räägiks ta iseendast, kuid samas ei pruugi see nii olla. Raud mängib reaalsuste, kirjanduslike võtete ja lugejaga. Tulemuseks üks intrigeerivamalt vormistatud eesti romaan, mida olen viimastel aastatel lugenud. 

Raua lause on napp, ajuti lausa askeetlik, tema tekstis kujundid peaaegu puuduvad. «Täiusliku lause surm» on mandalameistri täpse käega kirja pandud.

Raud teab, et nõukogude aega ei saa joonealuste märkustega arusaadavaks teha (kuigi ta püüab ka seda), vaid tuleb lugusid jutustada, sest ainult hästi jutustatud lood on need, mis aitavad pisutki mõista, avada. «Täiusliku lause surm» on lugu usaldusest, usust ja armastusest, pettumustest, otsustest, KGBst ning Eesti iseseisvumisest.

Loe siit katkendit Rein Raua raamatust «Täiusliku lause surm».

ARVUSTUS

Rein Raud

«Täiusliku lause surm»

Mustvalge, 2015, 172 lk

Kommentaarid
Tagasi üles