Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/04/21/3986519t1haffe.jpg)
Autori elupikkune huvi ja igatsus Teise maailmasõja eelse kadunud maailma järele on selles teoses leidnud sobiva vormi, tulemuseks on mitmekihiline põnevik, kus põimub ajalooline konkreetsus ajalootu inimloomusega, intriigide ja ihadega.
Raamatul on väga õnnestunud kujundus. Selleks on Mart Sanderi enda maal, millel klassitsistlik naisakt on purunemas, ja purustajaks on Stalini sotsrealistlik portree, selline, milliseid vorbiti türanni all ägades tuhandeid ja mille vaatamisest polnud pääsu. See maal on teose sisu ja vormiga hästi kooskõlas. Romaani keel on elegantne, täpne ja väljapeetud, ilukirjanduslik selle sõna kõige heamaitselisemas argipruugis ning ainult üks sõna irdub sellest registrist, on omamoodi koledaks mõraks idüllilises pildis. «Litsid!». See sõna häirib, see sõna ei sobi sellesse maailma, sellesse keelepruuki, sellesse raamatusse. Stalin ilmub harmooniarikkujana.
Mart Sander kasutab omapärast kummastusvõtet: litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid ja mida rohkem võimuredelit mööda üles ronida, seda litsakamaks aga asi läheb. Kodanlikus härrastemajas valitsevaid «harmoonilisi kaubandussuhteid» hakkab üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim asendama ärakasutamise, reetmise ja vägistamisega. Mis on ka nõukogude võimu saabumise üldisem kuju.
Toonase kollaboratsioonilise poliitilise eliidi hinge pole veel ilukirjandusliku selgepilgulisusega vaadatud. Viimase all pean silmas esteetilist sünteesi, mis tugineb faktidele ja kainele analüüsile, mitte aga ei opereeri mingite müütiliste ja kvaasireligioossete kategooriatega nagu valguse ja pimeduse jõud, deemonlik kurjus jms. See eeldab aga tavatut võõristust ja oma psüühilise integreerituse tugevat disproportsioneerimist, sest rahulik ning kaine jutustajapilk inimsusvastastele kuritegudele võib kõrvaltvaatajale mõjuda lausa moraalse puudena, groteskse südametuse ja empaatiapuudusena.
Kommunistide seesmisus jääb Mart Sanderi pilgu alt suuresti välja, sest raamat ei pretendeeri kuidagi suurele hõlmavusele, küll aga annab väikese ilukirjandusliku vaate nende inimeste maailma, kelle lugu ei peeta tavaliselt jutustamisväärseks. Siin kujutatakse väikse ja poliitikakauge inimese vaat et isevoolulisest kollaboratsionismist.
«Litsid» on dokumentaalse ainesega elegantselt ja teravmeelselt põimitud põnevik, kus väljamõeldud tegelased on kõrvuti ajaloolistega. Sündmuste suur plaan on samuti dokumentaalne ja seega ajalooteadlikule lugejale on ootamatusi vähem, ent vürtsi lisavad jällegi keerulised perekonnasaladused ja muu, mis tuleb teose pealisehituse põnevikužanrist.
Siit leiab Mihkel Kunnuse pika analüüsi romaanile «Litsid»
ARVUSTUS
Mart Sander
«Litsid. Naiste sõda»
Ajakirjade Kirjastus 2015, 280 lk
