Olga Temnikova: Galerii on koht, kus kunstil on võimalik juhtuda

Olga Temnikova Foto: Mihkel Maripuu

Eesti kunstielu praeguse aja üks intensiivsemalt põlevamaid mootoreid- Temnikova ja Kasela Galerii tähistab oma viiendat sünnipäeva. Tähistatakse seda Merike Estna näituse „Corporate jungle” avamisega. Soovisime õnne ja küsisime ühtlasi, mis tehtud ja mis teoksil galerii Temnikova-poolele ehk Olga Temnikovale.

Olga Temnikova: Galerii on koht, kus kunstil on võimalik juhtuda

Kõigepealt palju õnne! Millised võiksid olla Temnikova ja Kasela Galerii nö. märgilisimad sündmused viie aasta jooksul?

Peamiselt kõik need sündmused on seotud inimestega. Indrek Kasela uskus meie projekti ja oli nõus kaasa lööma, New Yorgis elav ja töötav  Karin Laansoo õnnestus  meie asutatud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusesse tööle saada  ja temast sai meie jaoks ka tähtis vestluspartner ning muidugi kui meie kuraator Alina Astrova tuli oma uudse vaatenurgaga ja intelligentsusega meile tööle… need on sisemised protsessid.

Väljastpoolt paistab see kõik kui üks stabiilselt ülespoole suunaga edulugu, ja see oligi nii. Highlight’id olid loomulikult presidendi noore kultuuri tegelase preemia saamine ja meie üliedukas osalemine kaua ihaldatud Frieze New York ja Liste Basel kunstimessidel. Põnev töö on tulemas koostöös rahvusvahelise filantroopse organisatsiooni Outset vastloodud kohaliku haruga.

Mis Eesti kunstipildis rõõmu teeb/ mis kurvaks teeb?

Rõõmu teeb see, et kõikides Eesti kunsti võtmeorganisatsioonides on tööl õiged ja missiooniga inimesed – Kultuuriministeeriumis, EKA-s, KUMU-s, Tallinna Kunstihoones, Tartu Kunstimuuseumis, Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuses, Arenduskeskuses, rõõmustab stabiilselt kvaliteetse programmiga EKKM, samuti on rõõmu Fotokuust. Eesti kunstil läheb väga hästi, tunda on ennenägematut toonust. Mõned institutsioonid on kriisi läbi elanud, kohati see veel kestab, nagu näiteks EKA puhul, aga praeguste inimeste eestvedamisel saab ainult paremini minna.

Meedia on ka kunsti vastu tähelepanelikum – Kadri Karro Eesti Ekspressis, sina, Janar, Andreas Trossek Kunst.ee-s – see on tõesti dream-team, vaatame mis nüüd OP!-ist saab… Me üritame teha koostööd ja see on meie valdkonnas kindlasti midagi uut. Kurvaks teeb ehk ainult kohatine protsesside aeglus, aga see on pigem minu enda kärsitus.

 Te teete päris palju täiesti mittekommertslikke, ütleme isegi, et kommerts-suitsidaalseid projekte. Miks neid vaja on?

Ma arvan, et galerii pole pood, kus peaks kommertsnäitusi tegema. Eestis aetakse tihti galeriisid ja komisjonipoode sassi. Galerii on koht, kus kunstil on võimalik (aga ei pea loomulikult) juhtuda. Galerii on ühest küljest natuke arhailine kontsept, sest praegu võib kunst olla ükskõik mis ja ükskõik kus, kuid  mul on hea meel, et paljud kunstnikud on valinud meie galerii, et luua dialoogi meie organisatsiooni, ruumi, galerii programmi, linna ja riigiga laiemalt.

Teisest küljest on galerii ka väga kaasaegne ja paindlik kunstiareeni haru, kus on võimalik tänasest päevast edasi vaadata. Nii, et kui sa nägid meil Gili Tal’I paarist telekast ja neljast pildist põrandal koosneva installatsiooni oli ehk raske uskuda, et  ajakiri Texte Zur Kunst kirjutab sellest, eks? Ja pragmaatiliselt vastates – mitte keegi ei võta meid rahvusvaheliselt tõsiselt, kui me ei tee oma programmi koostades intellektuaalseid pingutusi.

Kui palju Eesti kunstiturg selle viie aasta jooksul muutunud on ja mis seda turgu üldse iseloomustab?

Ma ei saa tervest turust rääkida, saan rääkida ainult nendest inimestest kellega kokku puutun. Mulle tundub, et uuel põlvkonnal on palju kainem ja rohkem läbi mõeldud suhtumine kultuuri. Mõtlev uus ärieliit (see on kindlasti üks tähtis ühiskonna sammas, millele me saaks teotada, mitte küll ainus, aga ikkagi) on tihti haritud ja elanud ka mujal kui Eestis.

Nad kõik saavad aru, kui tähtis on haridus ja kultuur. Uudishimulikud ja vastutustundlikud inimesed, kes  respekteerivad spetsialistide arvamust, on valmis enesereflektsiooniks ja tahavad teha midagi ühiskonna jaoks – luua galeriisid, skulptuuriparke, muuseume, aidata koole ja toetada kunstnike ambitsioonikate projektide loomisel. Ma näen küll väga positiivseid muutusi.

Kas Eestis on kunstiga võimalik rikkaks saada?

Kui see eesmärk omaette, siis pigem vastus on negatiivne.

Millised on need omadused, milleta galerist ei ole võimalik olla?

Raske on öelda, ma pole ideaalne, aga meie tiimi inimeste omadused koos kindlasti looks ühe über-galeristi. See inimene peaks armastama kunsti ja oskama oma positsiooni seletada ja võimalikult laiale sihtgrupile. Galerist on mingis mõttes innustav pedagoog. Ta ei pea olema liiga hea suhtleja – ka tagasihoidlikumatel inimestel läheb hästi, kui neil on eesmärki ja olukorrast ülevaadet. Kuigi sotsiaalsed oskused liiga ei teeks.

Samas peaks galerist olema hea administraator ja ta peab kogu aeg ennast viima kurssi mitte ainult värskemate kunstitrendidega, aga ka raamatupidamisega. Peab oskama riskima, samas arvestama vastutusega kunstnike ja kogujate ees, kelle jaoks galerii on tähtis infrastruktuuri osa.

Milline on järgmise viisaastaku plaan?

Me oleme jõudnud minu arvates rahvusvahelisse tippu, nüüd jääb ainult ennast sinna paika sättida ja see pole lihtne ülesanne. Tahaks ka rohkem tegelda koduste asjadega, edastada oma sõnumit ja suhelda inimestega. Tahaks teha vähem messe ja korraldada rohkem näitusi nii siin Eestis , kui ka meie kunstnikele rahvusvaheliselt. Tahaks inimesi rohkem tööle võtta.