/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2015/09/03/4447747t1h7663.jpg)
Argo Vals
Nokturn
Argo Vals
Hinne: 4
Pooluni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nokturn tähendab kesköötundi. Kitarrist Argo Valsi ja tema bändi suvel ilmunud teisel plaadil leidub ka lugu pealkirjaga «Uneuim». Nii et oleme sattunud üsna unisele alale, sellisele, mida kirjeldatakse ka muusikakriitikute sõnavaras palju rakendust leidnud terminiga hüpnagoogiline – selline reaalsuse ja unenäo vahepealne seisund.
Üks mu tänaseni meeldejäävamaid muusika kuulamise kogemusi: kord laupäeva öösel raadioga magama jäänuna hakkasin äkki keset und tajuma Yesi pala «Close To The Edge», mis oli aparaadist mängima hakanud. Ma ei ärganud selle peale, vaid jätkasin Yesi tajumist. Pimeduse ja poolune ühisruum andis sellele lisamõõtme – nimetagem seda ühtlasi «vaimusilma stereoefektiks».
Umbes samamoodi – läbi une tajutud proge-rock – võiks iseloomustada ka Argo Valsi plaati «Nokturn». 80ndate eesti regatiproge, viu-viu tegevad vintage-süntesaatorid, Tallinn – psühhedeelne linn, post-rock, kergekujuline ja pealetükkimatu, kuid särisev funk-rock, Durutti Column, Mars Volta jne oleksid nimed, mis sellesse retsepti on kuidagimoodi sisse kirjutatud.
Ja nagu unenäoloogikale omane, on ka Valsi lugudel üks võluv omadus olla kuidagi «teistsuguse» struktuuriga. Kuidas nad algavad, arenevad, lõpevad; mis on üldse nende point, on natuke isegi arusaamatu, aga seda parem. Neid ei saa hästi kätte. Nad oleks nagu taustamuusika, aga ei ole ka. See on fokuseeritud hajusus, hüpnagoogiline rock.