Katkend Rein Raua raamatust «Täiusliku lause surm»

Rein Raud «Täiusliku lause surm»

FOTO: Raamat

Loe katkendit Rein Raua raamatust «Täiusliku lause surm». 

"Hetkel, mil telefon heliseb, istub Raimi pere parasjagu lõunalauas. Laud on kaetud linaga, mitte seepärast, et oleks mingi pidulik sündmus, vaid seepärast, et Raimi ema kodus oli niimoodi kombeks, ehkki nii pidi ta laudlinu sagedamini pesema. Neil oli pealegi pesumasin. Mitte see eestlaetav, luugiga ja automaatne Vjatka – ta muide ei teadnudki, kas ta sellist oleks tegelikult ka julgenud päriselt usaldada –, vaid tükk maad lihtsam Aurika, kus pesu tuli pärast pesemist ühest kambrist teise ümber tõsta, et ka tsentrifuug saaks oma töö teha. Aga ikkagi. Täna oli Raimi ema teinud kotlette. Raimi isa on just tõstnud tüki kotletti oma kahvli otsa, see on poolel teel tema suu poole, mis on parajasti lahti. Me muide ei saa kohe aru, et tegemist on kotletitükiga, sest see on üleni kastmega koos. Raimi ema tavatses nimelt kotlette enne serveerimist mõned minutid kastmes hautada, jällegi kuna tema kodus oli niimoodi olnud kombeks. Olgugi et tema perekonnale see tegelikult ei maitsenud, nii Raim kui tema isa oleksid eelistanud krõbedat koorikut. Kuid kotletitükk Raimi isa kahvli otsas ei olnud poolel teel seisma jäänud mitte vajaduse tõttu vastumeelsus toidu suhtes alla suruda. Ei. Raimi isa nimelt valmistub just midagi ütlema – tegelikult on ka suu tal lahti just seetõttu – ning ta ise teab küll juba väga täpselt, mis see on, ehkki lauset ei ole ta veel lõplikult formuleerinud. Arusaadavalt on see midagi, mis puutub päevapoliitikasse. Raimi isa tahab öelda, et vaid hullumeelne, vaid täiesti sõge ja arulage inimene, et mitte öelda idioot, saab lubada endale praeguses olukorras väljaütlemisi, mis võiksid kõigutada tasapisi parema elu ja suurema vabaduse poole triiviva laevukese kurssi. Uimast karu ei ole vaja provotseerida. Seda ütlevad ka targemad inimesed Läänes, oma ala tõelised asjatundjad, sovetoloogid teaduslikes instituutides, millest igaühe eelarve on suurem kogu Eesti majandusest: võtmed on Moskvas. Eriti nüüd, kui see suur hullusärk on kärisemas kõigist õmblustest, ei tohi liiga rabistada. Eesmärgi poole tuleb liikuda ettevaatlikult ja jääda rahule sellega, mis õnnestub saavutada. Isiklikult temale on olulisem võimalus ilma asjaomaste instantside luba taotlemata sõita ekskursioonile Soome (ja kui võimalik, siis ka vahetada rohkem raha kui 35 rubla), mitte see, et Pika Hermanni tornis lehviks sinimustvalge lipp. Ja ta on kindel, et enamus eesti rahvast, või vähemalt enamus neist, kes suudavad neist asjadest ratsionaalselt mõelda, on temaga täpselt samal arvamusel. Ta teab, et kui ta oma lause formuleeritud ja välja öeldud saab, tuleb võib-olla tüli. Et Raimond, tema ainuke poeg, tema heleda pea ja laiade õlgadega, tema tugevalt tahtejõulise lõuaga poeg, kes võiks olla kõike seda, mida tema ei ole, hakkab jälle temaga vaidlema. Enamasti on nii olnud. See ei meeldi talle, kellele see meeldiks, ent ta on sellega leppinud. Sest olgem ausad, nii on tema ja ta poja vahel vähemalt mingisugunegi side. Nii oli ka temal ju oma isaga, omal ajal. Sestap ongi ta häiritud, kui telefonihelin ta mõttelõnga sassi ajab. Raim aga mitte, sest tema jaoks on need vaidlused end juba ammu ammendanud. Ta ei tea veel, kes helistab, või kas kõne on üldse talle. Kuid juba on ta otsustanud, et juhul, kui otsitakse teda, kasutab ta seda ettekäändena kodusest idüllist pagemiseks. Mis sellest, et tegelikult on tal kõht ikka veel tühi. Kui kotletid ei oleks kastmega koos, võtaks ta ühe neist uksest välja joostes näpu vahele. Aga praegu on, nagu on."

Katkend pärineb Rein Raua raamatust «Täiusliku lause surm».

Arvustust raamatule saab lugeda siit 

Tagasi üles