Salander ja Blomkvist tembutavad jälle

Rooney Mara filmis «Lohetätoveeringuga tüdruk» (USA 2011)

FOTO: OUTNOW

David Lagercrantz «See, mis ei tapa»
Järg Stieg lassoni «Millenniumi» triloogiale
Kirjastus Varrak, rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp

2008. aastal ilmus esimene Stieg Larssoni «Milenniumi» sarja raamat «Lohetätoveeringuga tüdruk», järgmised vastavalt 2009. ja 2010. aastal. Tänavu märtsiks oli maailmas krimitriloogiat müüdud üle 80 miljoni eksemplari. Selle põhjal vändati mitu suurejoonelist filmi, Rootsis ja USAs. Tegemist on fantastiliselt edukate toodetega. Ainult üks häda. Autor on ammu surnud ja uut toodangut pole kuskilt peale tulemas.

2004. aasta novembrikuus jõudis poliitikaajakirjanikuna töötav Larsson Stockholmi büroohoonesse, mille seitsmendal korrusel asus tema ajakirja Expo toimetus, ja avastas, et lift ei tööta. Trepist üles vantsides ütles 50-aastase töönarkomaani süda üles. Käsikirjad avastati tema pärandi hulgast ja avaldati postuumselt.

Õigused «Millenniumi» sarjale koos Lisbeth Salanderi ja Mikael Blomkvisti naha ja karvadega kuuluvad Rootsi kirjastusele Moggliden AB. Loomulikult oli neil kurb vaadata, kuidas laudas seisev rahajõgesid lüpsev lehm tasahilju ahtraks hakkas jääma. Nii sõlmitigi leping ajakirjaniku David Lagercrantziga, et see triloogiale järje kirjutaks. Seni on tema edukaim kokkupuude kirjandusega olnud variautorlus jalgpallur Zlatan Ibrahimovići elulooraamatu juures.

Väheusutav, et Larsson ja Lagercrantz koos oleks end õllekannu taga hästi tundnud. Esimene oli tuntud vasakpoolsete, nooruses lausa trotskistlike vaadete poolest, aga aadlijuurtega Lagercrantz kaldub pigem paremale. Tema ees seisis kummaline töö: aimata järele Larssoni ideid, kirjutamisviisi ning karaktereid, kuid seda nii, et lugejale siiski mitte odava epigoonina tunduda.

Romaani võti peitub muidugi Salanderi ja Blomkvisti karakterites. Nendega on Lagercrantz ümber käinud ettevaatlikult. Me ei saa kangelaste kohta mitte midagi uut teada, võimendatakse vaid nende varasemaid jooni. Ka mustad jõud kerkivad sealt, kust varemgi – Salanderi traagilisest minevikust. Tema isa, endine KGB tõbras Zalatšenko on mängust väljas, kuid venelase jäle seeme jätkab maailma kurjuse külvamist.

Larssoni romaanide käivitavaks jõuks on Salanderi sõda jäletiste vastu, kes vägistavad, piinavad ja alandavad endast nõrgemaid. Lagercrantzi raamat tegeleb hoopis kõrgtehnoloogiaäris möllava maffiagrupeeringuga, kes tapab tehisintellekti leiutava Rootsi teadlase. Asjasse on segatud ka ameeriklaste NSA, nii et igati kõrge mäng.

Mulle oleks rohkem meeldinud, kui Lagercrantz oleks tehisintellekti asemel jäänud millegi sellise juurde nagu Astrid Lindgren oma raamatus «Meisterdetektiiv Blomkvist ja Rasmus»: Rootsi teadlane leiutab läbistamatu kergemetalli. Oleks ise ka aru saanud ja lugejal segadust vähem. Autor jahub küll pikkade sõnadega tehnoloogilisest singulaarsusest, aga tähelepanelikul lugemisel selgub, et sisuliselt asja ei seletata.

Sama on ka Salanderi ja teiste häkkerite tegevuse kirjeldamisega. Loobitakse küll termineid Redphone, Blackphone, white hat ja black hat, aga kõik näeb välja nagu häkkimine Hollywoodi filmides. Kui süsteem ütleb ACCESS DENIED, tuleb vaid klaviatuuril klõbistada OVERRIDE ja oledki sees. Mul jooksid tülgastusvärinad üle keha, kui keegi jälle kuhugi «sisse häkkis». Lagercrantz tänab küll raamatu lõpus matemaatikaprofessorit ja turvaeksperti, aga nende nõuandeid pole osanud kasutada.

Ma ei julge kinnitada, et pimetestis sajaprotsendiliselt Larssoni ja Lagercrantzi eristaksin, aga kõvad kahtlused jääksid küll. Lagercrantz paraku ei ole Pierre Menard, kes Jorge Louis Borgese novellis taaslõi Cervantese «Don Quijote». Sellest hoolimata olen kindel, et raamat leiab oma lugejaskonna, võib-olla ei jää tulemata ka filmiõiguste müük ja kirjastus viib oma plaani edukalt katuse alla.

James Bondi looja Ian Fleming suri juba 1964. aastal, aga superspioon kõlistab siiamanni muretult martiiniklaasi.

Tagasi üles