Kersti Kreismann toob «Inspektori Banksi» Ida-Euroopa eksootikat

Kersti Kreismann mängib Briti krimisarjas «Inspektor Banks» Foto: Kaader videost

«Inspektori Banks»
Suurbritannia 2015
ETVs laupäeva õhtul kell 22:20

Esiteks on juba see, et lõpuks ometi, üle mitme kuu, on ETV krimiõhtutel midagi uut, omaette kiitust väärt. Hüvasti, kulunud Poirot, jumalaga, juba nähtud Wallander, telekavas on uus mees.

Teiseks loodan ma, et Kersti Kreismanni esinemine toob kaasa muutuse briti krimifilmides ja oma lapse surnukeha tuvastavad vanemad hakkavad  edaspidi tõesti ahastama. Võimalik, et Kreismanni ahastusel oli oma osa ka lavastaja soovis näidata eestlannast ema ida-euroopalikult temperamentse tegelasena, kes on briti jahedusest puutumata tihkab oma tundeid näidata. Ometi mõjus Kreismann veenvamalt kui paljud emad-isad, keda televaataja aastate jooksul erinevate seriaalide morgis on näinud – suu kriipsuks surutud ja mitte rohkem kui üks pisar põske mööda alla venimas. Kel on vähegi kujutlusvõimet, saab ju aru, et see pole kuigi usutav.

Eestlasi üldiselt huvitab, kuidas muu maailm meid näeb. Eks me, nagu ka lätlased ja leedukad, saame isegi aru, et oleme üsna eksootilised. Nii oligi tore kuulata lihvimata aktsenti, millega üks eesti noormees detektiividele seletusi andis.

Briti krimisarjade autorid on varmad ära kasutama seriaali toimumise ajal aktuaalseid ühiskondlikke arenguid. Võõrtööjõu, eelkõige odavate ida-eurooplaste, tulvamine Suurbritanniasse on selle osa läbiv teema. Nii on meie jaoks ka üsna tähelepanuväärne, et poolakate, tšehhide, rumeenlaste ja bulgaarlaste massist – kui kasutada endise automehaaniku ja nüüd narkootikumide müügist elatuva kahtlusaluse võõrvihas üles loetud rahvuseid - just eestlased on valitud.

Teisalt jällegi, kui mõrvatud neiu kehale on tätoveeritud kompositsoon mõõkade ja ristiga ning uurijad räägivad sellest kui Eesti vabadusristist, mis ühtlasi aitab tapetud isikut tuvastada, siis ütleks, et stsenaristisid võinuks julgemad googeldajad olla. Ja kui ühe noore naise kehal on sedasorti rahvuslusele viitav tätoveering, siis heas krimiloos on ka sellel lugu, mis ei pruugi lõpplahendusega seotudki olla, kuid viib uurijad alustuseks eksiteele. Seevastu õdede nimed – Katrin ja Annika – olid küll nii tüüpilised nagu olnuks nad võetud kusagilt loetelust  «Populaarseimad naisenimed Eestis».

«Inspektor Banks» on piisavalt hea sari, et ETVd ei saa seda sisse ostes raha raiskamises süüdistada. Mitu hooaega järjest näinuna  jääb aga mulje, et stsenaristid lasevad aeg-ajalt luuslanki nagu need, kes kirjutasid stsenaariumi Julie McKenzie mängitud miss Marple´ile. Tolles sarjas on süüdlane alati see oluline tunnistaja, keda kõige vähem küsitletakse.

 Banksi puhul on üsna tüüpiline, et stsenaariumis jäetakse kasutamata võimalus loole kihte lisada. Tapetu tätoveeringust oli juba juttu. Teine sellele seriaalile tüüpiline kasutamata jätmine oli see süžeeliin, kus isa otsustas tappa enda ja oma poja, kuid jättis kasutamata võimaluse poja kiusajad kättemaksuks süüdi lavastada. Kui veidi muud jutustamist ja pikki pilke mujalt välja kärpida, oleks ka see liin ajaliselt ära mahtunud ja detektiivide elu oleks veidi keerulisem olnud.