/nginx/o/2015/09/07/4463439t1hb2a8.jpg)
Urmas Vadi — Tiit Palu «Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)» andis vajaliku ainese mu elu teiseks teatriarvustuseks. Esimese eest sain ligi 40 aastat tagasi Vanemuise teatrikirjandite võistlusel auhinna. Tollal jäi mulle ette Jaan Toominga «Põrgupõhja uus Vanapagan». Kuivõrd Tammsaare on inspireerinud ka «Heade tüdrukute» loojaid, siis kordan teada tõde, et klassikud elavad üle aegade ja kui hästi läheb, siis meie koos nendega.
«Head tüdrukud...» on otsekui jätk Vadi 2014. aastal ilmunud jutustuste kogumikule «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme». Selles raamatus minnakse reas teise ilma. Surma teemaga maadleb Vadi nüüd ka Vanemuises. Ja taas kord asetab ta pärisinimesed (nimetatud raamatus Rudolf Allabert) või juba eksisteerivad kirjanduskujud uude, koomilisse konteksti. Ometi ei saa Vadit kuidagimoodi nimetada puukkirjanikuks, kes toitub teiste kirjutatust. Ka tema head tüdrukud lähevad taevasse iseseisvalt.