Pole paha konserv see «Aadama passioon»

Lavastus "Aadama passioon". Foto: Kristian Kruuser / Kaupo Kikkas

Tavaliselt need asjad nii kiiresti ei käi. Sedapuhku on aga kõik teisiti. Arvo Pärt tähistab 80. sünnipäeva ja mais esietendunud lavastus «Aadama passioon» on septembris juba teleekraanil, peale ETV ka näiteks BBC-s (Suurbritannia), NHK-s (Jaapan) ja ARTE-s. Ja mitte ainult lavastus, ka selle valmimise lugu, n-ö making of-film.

See on hiiglaslik maineprojekt, mille vaatajate hulgaks on mitme aasta peale kokku prognoositud 40-50 miljonit inimest. Õnneks ei varjuta see lavastuse enda kunstilist väärtust.

Kohe filmi alguses ütleb Robert Wilson, et Pärdi muusika on lavastamiseks paras pähkel: kõik, mis sa teed, kipub kuulamist segama. Sama võiks kehtida ka salvestuse puhul. Valesti valitud montaažirütm, pidev plaanide vahetus, isegi rakursid võivad hakata lõhkuma nii muusikalist kui lavastuslikku tervikut. Etenduse ajal saalis istudes jäi juba silma hulk kaameraid, neist silmatorkavaim liikus sujuvalt kõrgel vaatajate peade kohal. Peljata võis tehnilist jõudemonstratsiooni.

Õnneks pole režissöör Andy Sommer üle pingutanud, jäänud pildis pigem tagasihoidlikuks: efektsete kaamerasõitude, kesk- või suurte plaanidega liialdatud ei ole, valdav on tsentreeritud üldplaan; peakaamerast saaks justkui lavastuse kujunduse põhielemendi - aja (vertikaali) ja ruumi (horisontaal) risti – pikendus, selle orgaaniline osa. Mida veel ühelt salvestamiselt tahta, kui juba kaamera ise lavastuse kontseptsiooni sulandub.

Mäletan, et etenduse ajal – ilmselt istekoha tõttu, mis asus otse lava ees, publikusse ulatuva poodiumi kõrval -, ei suutnud ma just tervikut haarata, tähelepanu kandus detailidele, kõik tundus natuke liiga suur, liiga reaalne. Aadama alastus. Suits, mis ajab lihtsalt köhima… Distantsist jäi puudu. Teatavast tinglikkusest. Mis aga põhiline: selle tõttu kadus hetkiti fookus ka muusikalt.  

Nüüd vaatan ja saan aru, et salvestis teeb tegelikult imet: muusika suurepärane esitus tuleb selgelt välja – nii palju kui üks «konserv» seda vahendada suudab -, muusika ja teater on järsku kenasti tasakaalus, üksikud lavastuslikud detailid sulanduvad terviklikuks kujundisüsteemiks. Kaamerate rakursid avavad uusi perspektiive, mida saalist vaadates tähelegi ei pannud. (Ega saanudki panna.) Vaatajana olen lavastuses korraga sees ja natuke väljas - vist üldse parim viis Wilsonit vaadata.

Seda enam on kahju, kui vähe on pildile mahtunud just muusika esitajaid, soliste. Tõsi, ka etenduse ajal seisavad nad tagaplaanil, lavastusliku terviklikkuse pärast ilmselt. Aga: montaaž võimaldab ju vaat et kõike, ka väikesi imesid. Ja ükskord on selleni salvestises ka jõutud: «Tabula rasa» ajal sulandub kokku kaks pilti, nii et kaadrisse ilmuvad korraks ka esitajad, viiuldajad Traksmannid, Harry ja Robert. Selliseid kokkupuutepunkte võinuks otsida julgemalt.

Lavastuse salvestist täiendab sakslase Günter Attelni tunnine dokumentaalfilm «Kaotatud paradiis», mis iseseisva kunstilise teoseni ehk ei küüni, aga pole ka traditsiooniline making of, kust tavaliselt mitte midagi huvitavat teada ei saa. Siit saab. Näiteks seda, kuidas esitanuks Aadama osa Erki Laur või Robert Wilson ise. Või et mis on tintinnabuli olemus - kui lihtsalt ja kujundlikult Paul Hillier seda seletab.

Isegi teatav meeleolu on siin sees, kujundlikkuse pretensioon (filmi vääristab Kristjan-Jaak Nuudi operaatoritöö), mitte ainult info. Filmi raamistab küll konkreetse lavastuse valmimise lugu, aga selle käigus puudutatakse ja mõtestatakse Pärdi elu ja muusikat palju laiemalt.

Ja siis muidugi Pärt ise, tema jutt – vaieldamatult kõige huvitavam osa sellest. Ta räägib Aadama pattulangemisest kui kosmilisest katastroofist, valust oma südames, pihtimisest ja valguse otsimisest, mida ta peab oma muusika peamiseks sõnumiks. Palju on filmi autor siit kätte saanud! Väga palju!

Kahju, et helilooja sünnipäevaks ei antud spetsiaalsel, lisadega varustatud DVD/Blu-ray kogumikul välja, levitatud ükskõik kuidas, ükskõik millise meediumi vahendusel üle kogu maailma Dorian Supini suurepärast portreetriloogiat, mis on filmitud pea 30 aasta jooksul. Ka siit saanuks uhke maineprojekti.

BOX

«Kaotatud paradiis» oli ETV eetris 10. septembril ja «Aadama passioon» 11. septembril. Nädalalõpul näitavad filme BBC (Ühendkuningriik), NRK (Norra), YLE (Soome), TVP (Poola), LTV (Läti), septembris aga NHKs (Jaapan) ja ARTEs, ning jõuavad seejärel veel paljude riikide telekanalitesse. Kuu lõpus toimuvad filmide kinolinastused Strasbourgi festivalil «Musica», Berliini Filharmoonias ning festivalil Golden Prague.