Pärt Uusberg tunneb Arvo Pärdi muusikaga hingelähedust

Aprilli hakul toimus Eesti heliloomingu paremikku tutvustav festival Eesti Muusika Päevad.Heliloojad Pärt Uusberg ja Tõnu Kõrvits.

FOTO: Peeter Langovits/EMP

Helilooja Pärt Uusberg tunnistab, et Arvo Pärdi muusika on tema noorel eluteel ikka ja jälle kuidagi nagu saatnud ja ka näidanud natukene teed elukutse valikul. «Olen tema muusikat päris palju läbi elanud ise koorides lauldes, samuti ise juhatades kui ka lihtsalt kuulates. Tunnen hingelähedust Pärdi muusikas esineva vaikuse kõrgendatud kohaloluga, mis loob pinnase heli pühadusele. Arvan, et muusikaline heli ongi oma olemuselt püha, aga tihtilugu me justkui unustame selle; Arvo Pärdi muusika meenutab meile muusika ja elu pühadust.»

Südamelähedasi teoseid on Pärt Uusbergile rohkem kui üks. «Minu kohtumine Arvo Pärdi muusikaga on seotud tema kooriteosega «Magnificat», mida laulsin oma ema koolikooris Raplas. Mingil perioodil oli see lugu minu elus kuidagi kesksel kohal - ma kuulasin seda palju ja samas oli mulle alati oluline selle teose õnnestumine kontserdil seda ise lauldes. Natukese aja pärast juhatasin seda juba ise Otsa kooli koorijuhtimise lõpueksamil.

Meenub aga ka, et gümnaasiumi ajal käisin Rapla lähistel metsas jalutamas kuulates Pärdi «Peegel peeglis», «Aliinale» kui ka «Cantus firmus Benjamin Britteni mälestuseks». See oli nüüd juba omajagu aega tagasi; siis, kui ei õppinud muusikat professionaalselt. Hiljem olen enda jaoks aga avastanud Pärdi kui geniaalse suurvormi meistri koorile ja orkestrile. Isiklikult kõnetavad enam neist teostest kolm: «Te Deum», «Berliner messe» ja «Aadama itk», millest esimest on olnud võimalus ka Risto Joosti käe all laulda. Oma isiklik lugu on mul ka tema teosega «Tabula rasa», mis mind kord ühel hapral hetkel tugevalt puudutas... Ja tema a capella koorilaul «Nunc dimittis» on minu meelest pärl maailma koorimuusikas.»

Arvo Pärdi juubeliga lõppesid ka tänavused Pärdi päevad. Pärt Uusberg käis kuulamas peaaegu kõiki kontserte. «Nende päevade jooksul kogesin palju eredaid momente. Meenub avakontserdi esimene pool, kus «Aliinale», «Fratres» ja «Peegel peeglis» moodustasid omavahel minu meelest lummava terviku ja mõjusid kuidagi väga rahustavalt tulles otse linnamüra seest kontserdile. Kuulsin ka teoseid, mida ei olnudki varem kuulnud nagu näiteks «Cecilia, vergine romana», mida oli põnev avastada enda jaoks. Stephen Layton suutis oma väga kohaloleva dirigeerimisega kõrgendatult kuulama panna ühe pigem väikese keelpilliorkestri teose nagu «Psalom». Ja minu jaoks võib-olla et kõige puudutavam oli taaskohtumine Pärdi «Te Deumiga» Risto Joosti vahendusel, seekord siis kuulajana.

Samas peab küll tunnistama, et igatsus oleks kuulata Pärdi muusikat mõnes maakirikus, kuhu linnamüra ei ulatu; kus valitseks täielik vaikus. Tallinna linn laulis päris paljudel kontsertidel siiski vähem või rohkem kaasa...»

Tagasi üles