Vaata mind, mina vaatan sind

Kunstnik ja tema lava- Merike Estna ning teos, mille pealkiri lubab saada järgmine kord paremini tehtud. Foto: Liis Treimann

Maalikunstnik Merike Estna näituse pealkiri «Corporate Jungle» («Korporatiivne džungel») on omamoodi rituaalne. Kunstnikuna liigub ta ühtviisi vabalt nii institutsionaalses muuseumielus kui ka kommertsiaalses keskkonnas, kunstiturul.

Need mõlemad mõjuvad argipäevas kuidagi müstiliselt, oma sisemisi, mitte kõrvaltvaatajale hoomatavaid välimisi seaduspärasusi järgivalt. Galeriimaastikul toimuvaid sotsiaalseid rituaale tähistab selline pealkiri hästi. Liitlased, konkurendid, oma territooriumi hoidmine, kavalus, tarkus: nagu lõvikarjas, ainult et inimeste seas. Selles arvamus- ja tähenduspadrikus on Estna taas proovinud oma kunstile ja selle publikule teed rajada.

Hoia silmad lahti, seisa kahel jalal, vaata, kuhu sa astud. See kirjeldab Estna näituse tugevaimat  teost, milleks on siis ruumi keskel asuv lava, mis on mõnikümmend ruutmeetrit suur ja põrandast paarikümne sentimeetri kõrgusel. Sellest ei saa näitusel kuidagi mööda, sest sellele tuleb astuda – tuleb lavale astuda. Lava on pealt üleni värviga kaetud, maalitud. Kui vaataja sinna peale astub, on ta teose sees ja  selle osa. Seda maali ei saa lihtsalt vaadata, selles peab osalema. Sinna peale astumine on juba osalemine, sest kunstnik on  pööranud teose vaatamise kogemuse äraspidiseks.