Kultuurisoovitused

Teet Margna ja Kristjan Jõekalda varjutavad isegi Ameerika
Telearvustus

Kaks kanget Ameerikas

FOTO: promo

Olgu kohe öeldud: Teet Margna ja Kristjan Jõekalda meeskond tabab biiti. Nende Ameerika-seikluse biit teleekraanil – kiire tempo, äkilised kaadrilõiked, audiovisuaalsed trikid – ei pruugi rahulikuma meelega vaatajaile meeldida, nood ei pruugi seda seedida, ent arvestatagu, et vorm peab toetama sisu.

«Kaks kanget Ameerikas»
Kanal 2
pühapäeviti kell 19.35

Ameerika ei ole mingi aeglane-uimane Euroopa, mida kujutades oleks paslikud mitmeminutilised teeseldud sügavamõttelisusega monoloogid ning venivad, kohati lausa tardunud kaadrid. Ameerika on kiire, muutuv, dünaamiline, ja seda silmas pidades on kahe kange saate tempo ja montaažiga pandud kümnesse. Ehk tabatud biiti.

Aga biiti on tabatud muugagi. Öelge ühes lauses «Ameerika» ja öelge «Ameerika televisioon» ning mõelge, mis teile vaimusilmas kangastub – muidugi meelelahutus. Ja just seda kujutabki endast Margna-Jõekalda «Kaks kanget Ameerikas». Koguni nii ehedalt, et kui Margna puistas avasaate paaris lõigus mõned üksikud ajaloohõngulised detailid, tahtnuks talle hüüda: kuhu nüüd, Teet, see ei ole ju mingi ajaloo- ega kultuurisaade! Palun jälgi biiti!

«Kaks kanget Ameerikas» on pesueht emotsioonisaade. See, mis ekraanil kahe kange selja taga toimub, on valdavalt vaid taustaks Margna ja Jõekalda vaimukale dialoogile, elavale miimikale ja kõnekale kehakeelele. Tegelikult, kui kriitiliselt vaadata, ei toimunud vähemalt avaosas taustal peaaegu midagi – igatahes ei midagi sellist, millest saanuks huvitava saate. Sellegipoolest polnud ekraani ees istudes kordagi igav, sest – tõsi, see kõlab pisut läägelt – Margna ja Jõekalda suudavad täita ekraani. Või veel läägemalt öeldes: nad suudavad varjutada isegi Ameerika.

Peategelased tunnistavad, et neile mõlemale meeldib Ameerika, ning seda on saatest näha. Aga nende Ameerika-vaimustus ei muutu imalaks. Küllap, kui järele mõelda, hoiab selle ära nende eluterve eneseiroonia. Nagu Margna Los Angeleses punase Ford Exploreri roolis tunnistab: selline tunne on, nagu maapoisid tulid linna.

Samas, meelelahutusest, emotsionaalsusest ja eneseirooniast hoolimata ei saa öelda, et «Kaks kanget Ameerikas» silmaringi ei laiendaks. Avasaate sisukaim lõik oli Budgeti autorendifirmast, kus Margna raporteeris värvikalt, kuidas klienditeenindaja püüdis talle pähe määrida igasuguseid «tooteid», mida ta ei vajanud, nagu lisakindlustused, ning pakkus lõpuks kallimat autot kui see, mille ta oli kolm kuud varem broneerinud. Just nii sealne autorendiäri oma käivet kartlike, lihtsameelsete ja mõjutatavate turistide arvelt suurendabki.

Teine asi, mis peale agressiivse müügitöö Ameerika majandust õlitab ning mille Margna ja Jõekalda välja tõid, on epideemiliseks muutunud tippimine ehk jootraha andmine. Selle tarvis oli kumbki neist võtnud reisile kaasa paki saja ühedollarilisega, kõik ilusasti kummiga kokku köidetud. Muidugi, eks nad keera saates tippimisteemal vinti pisut peale, kui Margna avaldab kimbatust, kas Budgeti rendifirma bussijuhile oleks pidanud ka dollari pistma. (Ei oleks. Ei maksa üle pakkuda.) Ja jätta Los Angeleses Venice Beachi musklirannal jõujuurikaile, kes seal rauda pumpavad, pildistamise-filmimise eest kahe peale kümme dollarit tundub samuti liiga heldekäeline. Aga põhimõtteliselt on Margnal ja Jõekaldal õigus: jootraha on Ameerikas probleem. Probleem, mis tuleneb sellest, et paljude teenindajate palk on niru, sest tööandjad närutavad.

Tagasi üles