Kümme lunastavat päeva

Arvo Pärt uurib kingituseks saadud kelli.

FOTO: Eero Vabamägi

Eestis elab helilooja, kellest on saanud peaaegu et pühak. Ei ole isegi vaja vaadata tema kiirgavaid silmi. Piisab muusikast, mis on sündinud sõnadest — aga need sõnad tuleb rüütada helidesse, et kuulajad kuuleksid. Või tunneksid, lastes puudutada oma hellemaid nõrkusi või osatada allasurutud valu, mis lõpuks siiski nootide kirkuses lahustub. Mul pole aimugi, kas teile ka nii tundub. Kas üldse saab olla isiklikumat muusikat kui Arvo Pärdi looming?

Tellijale

Teisalt on need harva dramaatilised, pigem malbed, peaaegu vaikuseks redutseeritud helid raputanud kogu klassikalise muusika maailma, lükates ümber senised arusaamad väärtmuusikast. Tõeline kunst on mõistetav vaid vähestele õnnelikele, näib kinnitavat 20. sajandi teise poole nüüdismuusika paremik. Kas teie olete julgenud ausalt tunnistada oma küündimatust, kui maailmakuulsa helilooja teos jättis täiesti külmaks? Ei puudutanud, hoopis tüütas, võibolla pani isegi pea valutama?

«Sina ka siin Pärti kuulamas, ma ei teadnudki, et sellistel kontsertidel käid,» kuulsin Oleviste kirikus pealt kahe 20. eluaastates noormehe üllatunud kohtumist. «Ei, ma olen esimest korda.» – «Mina ka.» – «Ja kuidas meeldis?» – «Hullult!»

Tagasi üles