Õudusfilmi arvustus: 90 äärmiselt ebamugavat minutit

Deanna Dunagan filmis «Külaskäik». Vanaema, miks sul nii suur suu on?

FOTO: Kaader filmist

Slasher-õudukat vaadates võib juhtuda, et vaataja hakkab end ekraanilt purskuvate verejugade eest psüühiliselt kaistma: see on ju tegelikult ketšup. «Külaskäigus» füüsiline vägivald peaaegu puudub, aga sellegi poolest tundsin keset filmi vajadust end linal toimuvast distantseerida ja meelde tuletada, et see kõhe tüüp ekraanil on tegelikult näitleja. Ta teeb oma tööd.

«Külaskäik» 2015
Stsenarist ja režissöör M. Night Shyamalan, osatäitjad Kathryn Hahn, Ed Oxenbould, Erica Lynne Marszalek, Olivia DeJonge
Kinodes alates 11. septembrist

Shyamalan näitas oma varasema loominguga («Kuues meel», «Purunematu», «Märgid», «Küla») end tähelepanu väärt filmitegijana. Siis järgnesid täiesti ebaõnnestunud «Viimane õhutaltsutaja» ja «Pärast maailmalõppu»,  mis panid imestama, miks keegi talle üldse enam filmitegemiseks raha annab. Vaid viie miljoni dollarilise eelarvega (nüüdseks juba kuuekordselt tasa teenitud) valminud «Külaskäik» tõestas, et mees on tagasi sadulas.  

«Külaskäik» on sedasorti film, mis on seda nauditavam, mida vähem sisust varem tead. Seetõttu on sellest ka keeruline kirjutada. Mina teadsin isegi natuke liiga palju ning see rikkus asja: ootasin kogu aeg üht stseeni, mida teadsin filmis tulevat. Lühidalt siiski süžeest: oma vanematest omal ajal suure tüli ja traumaga lahku läinud üksikema saadab teismelised lapsed ikkagi mitmesaja miili taha vanavanematele külla. Omavahel nad varem kohtunud ei ole. 15-aastane Becca (DeJonge) teeb kogu külaskäigust ka oma esimest dokumentaalfilmi, milles üritab selgust saada, mis siis ema ja vanavanemate vahel omal ajal juhtus.

Kas te teate seda tunnet, kui üht sõna pidevalt poolvaljult korrates kaotab see igasuguse seose objektiga, mida  tähistab, muutub kummaliseks ja isegi hirmutavaks? See film teeb väga subtiilsel moel sama reaalsusega. Kogu aeg on midagi nihkes, häirivad asjad saavad küll kohe seletuse, aga filmi edenedes need reaalsusenihked kuhjuvad sedavõrd, et vaataja hakkab ootama vältimatut traagilist lahendust.

Neli peaosatäitjat on vähetuntud näitlejad, mänginud valdavalt meil vähe levinud teleseriaalides. Kõige mõjuvama rolli teeb Dunagan, kes võib hetkega muutuda leebest valgejuukselisest vanaemast millekski, mis asub terve mõistuse piiridest väga kaugel. Oxenboud räpparikarjäärist unistava valge poisikese Tylerina mõjub filmi alguses üsna tüütuna, nagu üks 13-aastane peabki, kuid lõpuks muutub üllatavalt sümpaatseks.

Suur osa filmist on esitatud läbi Becca dokumentalistikaamera. Selline hüplev käsikaamera pilt on mulle sügavalt vastunäidustatud juba «Blairi nõiafilmi» aegadest. Praegusel juhul on sellel loo arengu seisukohalt küll mõningane õigustus. Kõige rohkem pettumust valmistavad filmi viimased 15 minutit, kus kõik eelnenu purki pistetakse, kaas peale pannakse ja seletav silt külge kleebitakse. Lahtisema lõpuga filmi puhul tuleks ebakindlus vaatajaga koju kaasa ja kerkiks atavistliku hirmuna taas teadvusesse, kui ta järgmine kord oma vanavanemaid külastab.

Kui teile meeldisid veelgi väiksema eelarvega filmid «See jälitab sind» ja «Kihv», minge ka «Külaskäiku» vaatama. Need kolm filmi pole küll üks-üheselt võrreldavad, aga tekitavad kõik tunde, et kuskil ajukoorte vahel pesitseb midagi väga haiget.

Tagasi üles