L, 28.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Loe peatükki Mudlumi burlesksest jutustusest «Ilus Elviira»

Hendrik Alla
, toimetaja
Loe peatükki Mudlumi burlesksest jutustusest «Ilus Elviira»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mudlum, «Ilus Elviira»
Mudlum, «Ilus Elviira» Foto: EKSA

See on üks «ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest,» kirjutab autor oma raamatu kohta. Loe kolmandat peatükki ja pärast peatükki lõppu Mudlumi tutvustust uue raamatu kohta.

KOLMAS PEATÜKK, kus loetakse  üles veel mõned Elviira segased suhted  (umbes neli). Lõpetuseks antakse  ka budistlik elujuhis

Nende pillimeestega tal kohe üldse ei vea, kuidas ta küll jälle sihukese supi sisse astus? Eks nad olid öö läbi pidutsenud ja hommikuks maandunud mehe ühetoalisesse poissmehekambrisse, ning juba siis kuulis ta sängiserval juttu kohutavalt kurjast ja õelast naisest, kes mehe maha jätnud oli ja muidugi ei lubanud ta lapsi isa juurde ja laostas vaese abikaasa majanduslikult. Tollel ei jäänud muud üle kui laevadel pilli mängida ja tantsu lüüa, kuigi algselt oli ta vist konservatooriumiharidusega orkestrimuusik. Aga laeva pealt oli ta soetanud peenemaid napse, absinti näiteks, ja selle tuline jutt ehmatas Elviira pea selgeks. Millegipärast lasi ta ennast tookord ära rääkida, nõustus kokku saama. Mehel polnud pennigi raha, isegi mitte tassi tee jaoks, nii nad siis kondasid mööda sompus tänavaid, hilisel sügisel märjas ja külmas linnas ja Elviira tahtis muudkui ära minna, aga ei saanud, sest tal oli ebaharilikult raske käpardite ja tobude vastu ebaviisakas olla. Mees aina rääkis, ta rääkis endast, pikalt ja mõnuga. Mitte sedamoodi, nagu poleks ammu rääkida saanud, vaid niimoodi, et sa teadsid kohe, ta räägibki ainult endast, ta räägib kõigile.

Ühest jalast lombakas, kindlasti käis siia juurde pikk jutt, mismoodi see juhtus, kuidas teda raviti, kuhu polt sisse kruviti, aga selle oli Elviira unustanud nagu kõik muudki jutud. Ta jättis meelde ainult ühe lause – «Kurat, sa oled isegi pohmas peaga ilus!» – kõik muu lendas kus see ja teine. Kõige tipuks laenas see sõbrake Elviira vihmavarju ja raha, vihmavarju lõhkus ta ära ja raha tagasi ei maksnud.

Muudkui helistas, igavene tüütus, ja kui peale hulka otsitud vabandusi pidi lõpuks talle sõnaselgelt näkku ütlema, et kahjuks ei taha üldse sinuga kuskile tulla, siis oli muidugi jälle tegemist sedasorti solvujaga, kes pärast kunagi tere ei ütle ega tee tundmagi.

Varsti võttis Elviira õnneks üks lopsakate huulte, rõugearmilise näo ja hiigelsuure kõvera ninaga arhitekt. Või oli ta mingi tromboonimängija? Võib-olla oli tegemist arhitektiga, kes armastas tromboonimuusikat. Üldiselt räägiti temast kui ihaldusväärsest partnerist, ta oli pikk, heade kommetega, tõsine ja õllemaias. Istus enamasti vaikselt kuskil nurgas, aga suur nagu mägi, suured, tugevad peenejoonelised käed rahulikult laual. Suu tegi lahti ainult selleks, et uut õlut tellida. Kuid õhtu edenedes hakkas ta lopsakate huulte üks nurk lõbusalt kerkima ja aeg-ajalt ütles ta madala häälega midagi ka teiste juttu sekka. Ei ole võimalik seletada, millised salapärased jõud ta Elviira kõrvale liigutasid ja kuidas nad koos koju läksid, kuid ähmaselt meenub, et tegemist võis olla hingesuguluse juhtumiga, kus vaadatakse silma sisse, pannakse käsi teise inimese põlve peale ja tuntakse korraga suurt vaimset ühtsust, mida tuleb kehalisega pühitseda.

Kahjuks see kirgas seisund enam ei kordunud. Taas kokku saanud, istusid nad kohmetult välikohvikus, mehel klaas õlut, Elviiral kohvitass nina ees, ja ühe punase roosi oli ta ka saanud, aga see vajus silma all veeklaasis longu. Nad ei osanud millestki rääkida, kartsid teineteisele otsa vaadata ja nende käed ei kohtunud. Hirmu ja ebamugavust tundes läksid nad peatselt laiali, vahetades viisakusi ja lubadusi, mida kunagi ei täideta.

Võiks arvata, et Elviira ei suutnud ülepea kellessegi ära armuda, midagi ihaldada, meeletu olla? Suutis küll. Ta läks päris kapitaalselt hulluks ühe maamehe järele, kelle käed olid karedad, tukk lokkis ja jutud kavalad. Tervelt kaks õndsat nädalat veetis ta täielikus armuuimas, oodates pinevalt, lausa nutuvärinal mehe tulekut, ning nad veetsid voodis selliseid öid, et mitte mingid isiksuslikud ega intellektuaalsed kvaliteedid ei saanud neid segama tulla. Sõna otseses mõttes põlvist nõrk, valmis igaks ohverduseks, tahtis Elviira olla täiuslik naine. Ta tegi süüa, küpsetas, pesi ja paikas riideid. Ei teinud etteheiteid, ei pärinud, ei keelanud midagi. Kurvastav asjaolu oli aga see, et tegelikult oli mees lihtsalt koduse naise juurest pagenduses ja küllap ainult loputas Elviiraga oma muret alla. Ühel heal päeval ta enam tagasi ei tulnud, oli oma kompsud pakkinud ja sõnalausumata minema sõitnud, tagasi kartulivagude, kollase maja, õunaaia ja naise juurde.

Tervelt seitse aastat oli ta kord rohkem, kord vähem armunud zen-budistlike harrastustega kodanikku, kes oli natuke aiapäkapiku moega, selline lüheldane ja reibas. Tollel mehel oli veider viis naisi enda külge köita, nimelt ta ei tulnud iialgi vastu, mitte millelegi. Küllap oli ta omas budistlikus nirvaanas selgusele saanud selles tões, et mitte midagi on alati parem kui midagi. Ta leppis kokku kohtumisi, kuhu ei ilmunud, andis lubadusi, mida ei täitnud, kadus kuudeks silmapiirilt, siis aga ujus kuskilt välja ja andis oma jutu ning olekuga igati mõista, et on naisterahvast endiselt ja väga kõvasti huvitatud. Elviira kahtlustas, et sedasorti lõa otsas peetavate näitsikute arv võib mehel ulatuda kahekümneni. Võis minna mööda aastagi, ja äkitselt tuli teade, kui kohutavalt mees naisest puudust tunneb, kui väga teda igatseb. Kas oleks võimalik kokku saada?

«See on võimalik, sest jõulude ajal öeldakse, et juhtuvad igasugu imelikud asjad! Tuleb ainult väga tahta!» vastas Elviira. Loomulikult ei järgnenud sellele mitte mingit vastust.

----

Autor tutvustab raamatut
Kui ma 2014 aasta kevadel «Ilusa Elviira» esimesed read kirja panin, ei teadnud ma veel, et sellest pikem lugu saab. Veel vähem oskasin aimata, et see jutt üht vana traditsiooni jätkab, mis rahva hingele ikka armas olnud. Mõtlesin esmalt hoopis, et jutustus tuleb natuke sedamoodi nagu need lugematud artiklid naistelehtedes: «20 meest, kellega peab kohtuma, enne kui leiad õige» või «15 põhjust, miks eesti naine endale meest ei saa». Panin igaks juhuks julgelt mehi kõvasti juurde, nii saja ringis. Aga müstilisel kombel läks teisiti. Ja välja tuli hoopis ilus ja kurblik jutustus noorele ja vanale, iseäranis õpetuseks tütarlaste emadele, hale lugu ühe naisterahva ilmsüita kannatamisest. Avastasin, et isegi üsna sarnase pealkirjaga raamat on vanal ajal juba ära tehtud – «Ilus Melusiina». Rahvas on ikka armastanud kenasid ja kurbi jutte, koguni nõnda palju, et need raamatud on ribadeks loetud. Kes siis ei tahaks lugeda ilusa naise kurvast ja raskest elust! Kuigi Elviira elus on vähe krahve, koopaid ja kitselehmasid, on seal ometi nii ülendavalt kaunist kui ka hirmsaid hingekuristikke.

Märksõnad
Tagasi üles