Võiks arvata, et Elviira ei suutnud ülepea kellessegi ära armuda, midagi ihaldada, meeletu olla? Suutis küll. Ta läks päris kapitaalselt hulluks ühe maamehe järele, kelle käed olid karedad, tukk lokkis ja jutud kavalad. Tervelt kaks õndsat nädalat veetis ta täielikus armuuimas, oodates pinevalt, lausa nutuvärinal mehe tulekut, ning nad veetsid voodis selliseid öid, et mitte mingid isiksuslikud ega intellektuaalsed kvaliteedid ei saanud neid segama tulla. Sõna otseses mõttes põlvist nõrk, valmis igaks ohverduseks, tahtis Elviira olla täiuslik naine. Ta tegi süüa, küpsetas, pesi ja paikas riideid. Ei teinud etteheiteid, ei pärinud, ei keelanud midagi. Kurvastav asjaolu oli aga see, et tegelikult oli mees lihtsalt koduse naise juurest pagenduses ja küllap ainult loputas Elviiraga oma muret alla. Ühel heal päeval ta enam tagasi ei tulnud, oli oma kompsud pakkinud ja sõnalausumata minema sõitnud, tagasi kartulivagude, kollase maja, õunaaia ja naise juurde.
Tervelt seitse aastat oli ta kord rohkem, kord vähem armunud zen-budistlike harrastustega kodanikku, kes oli natuke aiapäkapiku moega, selline lüheldane ja reibas. Tollel mehel oli veider viis naisi enda külge köita, nimelt ta ei tulnud iialgi vastu, mitte millelegi. Küllap oli ta omas budistlikus nirvaanas selgusele saanud selles tões, et mitte midagi on alati parem kui midagi. Ta leppis kokku kohtumisi, kuhu ei ilmunud, andis lubadusi, mida ei täitnud, kadus kuudeks silmapiirilt, siis aga ujus kuskilt välja ja andis oma jutu ning olekuga igati mõista, et on naisterahvast endiselt ja väga kõvasti huvitatud. Elviira kahtlustas, et sedasorti lõa otsas peetavate näitsikute arv võib mehel ulatuda kahekümneni. Võis minna mööda aastagi, ja äkitselt tuli teade, kui kohutavalt mees naisest puudust tunneb, kui väga teda igatseb. Kas oleks võimalik kokku saada?