Õunpuu kohtus hiiemäel ussiga

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
«Roukli», Juhan Ulfsak aktsioonis.
«Roukli», Juhan Ulfsak aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Mahajäetud maailmaäärses paigas on taevasse kogunenud pilved ning tihkes uduses õhus pauguvad püssid. Viimased talvekartulid on otsa saamas ning suhted inimeste vahel väikeses külas muutuvad iga hetkega pingelisemaks. Naisi on ilmselgelt rohkem kui peaks ning mehed närivad ajaviiteks teineteise kõrisid. Korraga satuvad majja kaks kummalist kaltsudes kodanikku. Õhus on elektrit ja iga hetk võib midagi juhtuda. Aga ei pruugi.

Sõda. Kas siis reaalselt väljas peetav lahing või inimeses endas toimuv võitlus isiklike deemonitega, jääb vaataja otsustada. «Roukli» on paljukihiline teos, mis küsib ikka sedasama «aga miks inimene on?» küsimust, kuid erinevalt Õunpuu varasematest teosest jäävad need, kes siit psühholoogilist draamat otsima lähevad, seekord täiesti tühjade pihkudega.

Filmi algul antakse küll veidi lootust üsna korralikule põhjamaisele suhtedraamale, à la «Sügisball» Eesti külas, kuid poole pealt laguneb see kõik aga laiali ning selgub, et ka suhted tegelaste vahel pole tegelikult sellised, nagu algul mulje jäi. Vint keeratakse üle ja režissöör pageb koos meeskonnaga metafüüsilisse metsa, nagu see juhtus ka «Püha Tõnu kiusamise» viimases kolmandikus. Lugu hajub seejuures vaikselt minema, alles jääb vaid see kõrgem püüdlus ülima headuse poole.

Tagasi üles