Linnaliinide bussijuhtide kehakeelt on küllalt keeruline jälgida, sest nende selg – autojuhtide kõige tundlikum kehaosa – on eesriidega varjatud. Taksojuht teeb oma tööd märksa avalikumalt, aga ma olen Tartus näinud ainult ühel korral juhti, kes reisijat oodates on visanud end auto kõrvale pikali (imelik küll, suisa lumele). Enamik neist molutab rooli taga, kas loeb või magab ega liiguta end üldse. Neil on läbi seljad ja jalad ning õieti on neist paljud rasked kutsehaiged.
Siiski ei ole Jüri Uljas kirjutanud raamatut kehakeele raviks ja kuigi autor kirjeldab katseid kehakeele toimest, on ta jätnud kõrvale niisugused situatsioonid, kus tuleb esile inimese kehaline «kõnelemine» tervikuna. Tõepoolest võibki ju igaüks ise tähele panna, kuidas muudavad oma tööasendit kassiirid Tallinna Kaubamaja Tartu osakonna ehk Tallinna ülikooli toidupoes. Kui nad teenindavad teid seistes, siis mitte seetõttu, et peagi ära minna, vaid seepärast, et selg on ära vajunud. Jüri Uljas esitab meile kõige selle mõistmiseks vajalikud põhiteadmised aabitsast kõrgemal tasemel, ent ometi nii, et kogu tekst on arusaadav ja, mis peaasi, süstemaatiline. «Eestlase keha kõneleb» sobib väga hästi gümnaasiumisse ja kõrgkoolide alamale astmele, aga ei ole mõeldud ajaviiteks, ka mitte eraldi mõnele selgesti piiritletud sihtrühmale, nagu näiteks sportlased. Mis on biomehaanika ja kinesioloogia, seda tuleb uurida Hans Grossi, Arved Vainu ja teiste töödest.