Tootjatest, tarbijatest ja paljust muust
Homme algab Tallinna Fotokuu

Karl Smith Orca ( Rock Star Games) näituselt Prosumer

FOTO: Fotokuu

Homme algab fotobiennaal Fotokuu. Ametlikult on biennaali nimeks küll Tallinna Fotokuu, kuid sedakorda jõuab see ka Tartusse. Esitasime mis tehtud-mis teoksil tüüpi küsimusi Fotokuu kunstiliselt juhilt Kristel Raesaarelt.

Kuidas üks Fotokuu näituseprogramm üldse valmis saab? On see kuidagi programmiline?  Millest on selle juures lähtutud?

Programmi kokkupanek on suuresti intuitiivne, aga tegelikult on siiski mõned lihtsalt sõnastatavad põhimõtted. Esiteks, Fotokuu pole institutsioon, mis seab ette teemad ja raamistiku, milles kuraatorid ning kunstnikud tegutseda tohivad, vaid platvorm, mis võimaldab inimestel kohtuda ja asjadel juhtuda, ja mis annab näituseprojektidele loodetavasti suurema kõlapinna Eestis ja rahvusvaheliselt ka. Väga oluline on publikusündmuste programm, mis seostab näitusi omavahel ja ka laiema kultuurikontekstiga – loengud, vestlused, kursused, ringkäigud näitustel jne. 

Teiseks, maailmas, kus elu ja kaamerakultuur on lahutamatud, oleks veider vaadata fotokunsti eraldi mingis turvalises isolatsioonis. Fotokuu on kaasaegse kunsti biennaal, mis vaatleb fotograafiat kõige laiemas mõttes: olgu siis lihtsalt tööriistana või uurimisobjektina video- ja installatsioonikunstis või sotsiaalse praktikana sotsiaalmeedias. Selle aasta põhiprogrammi viis näitust on olemuslikult väga erinevad ja näitavad väga hästi, kui erinevaid tahke fotograafia katusmõiste hõlmab. 

Mida kujutab endast Fotokuu näituseprogrammi põhinäitus Prosu(u)mer ja selle kuraator David Raymond Conroy?

Fotokuu programmis on alati vähemalt üks rahvusvaheline näitus, mille on koostanud väliskuraator dialoogis meiega. David Raymond Conroy on Suurbritannia päritolu kunstnik, kes hiljuti kolis Londonist Brüsselisse. Ta töötab foto, skulptuuri ja performatiivsete praktikatega ning osales kunstnikuna fotokuu 2013. aasta rahvusvahelisel kuraatorinäitusel “Kahtluse varjud”. Olin tema töid varem näinud, aga kohtusime esimest korda siis – ta pidas Tallinnas performatiivse loengu “I know that fantasies are full of lies” ja koostas fotokuu lõpuõhtuks filmiprogrammi. 

Davidi kunstipraktikas jooksevad läbi teemad, mis mind väga huvitavad: küsimused, mis seonduvad autentsuse ja teesklusega, iha ja ära kasutamisega, imetluse ja kriitikaga - omamoodi visuaalkultuuri ökoloogia. Oma isikunäitustes on ta kasutanud teiste kunstnike teoseid – selline määramatus, kus tegutsemine kunstnikuna ja kuraatorina on nagu natuke sassis, on kaasaegsetele praktikatele omane. Tegelikult on erinevad kategooriad alati sassis – nende vahelisel määramatuse alal mõtlemine on omamoodi ajuharjutus.

Tegime Davidile ettepaneku seekord astuda kuraatori rolli, mis on kunstnikupositsioonist siiski tunnetuslikult erinev: tekib vastutus näitusele kaasatud kunstnike ees, vajadus dialoogiks. 

Näitus “Prosu(u)mer” lähtub sõnast, milles tarbija sulab kokku tegijaga, aga võibolla hoopis kaubaga (ingl keeles producer/ professional/ product + consumer). Prosuumer on mitmes mõttes võtmesõna, mis tänases majanduses ja kultuuris toimivaid suhteid iseloomustab.

Kõigile meeldib mõelda, et kunstnikul sünnib idee eikusagilt, jumalik inspiratsioon ja puha. Aga kunstnikud alati laenavad midagi, teevad kriitikat, töötavad sellega, mis on olemas, teevad vanast midagi uut ja on seega samal ajal nii autorid kui kasutajad. Ja enamik kunstnikke on iseenda pressiesindajad ja ka sponsorid, toetades loomingut päevatööst saadava rahaga. Tüüpilised prosuumerid. 

Muidugi enamasti kasutavad sõna “prosuumer” äri- ja turundusinimesed, kes otsivad võimalusi, kuidas meid nende heaks innukamalt tööle panna või rohkem kasumit teenida. Seda poolt käsitleb näitusega kaasnev esseekogumik, mille saab homsest tasuta välja trükkida aadressil www.fotokuu.ee/prosumer ja mis käib kaante vahele, mille näituse külastajad saavad lunastada 1 euroga. 

Kõige ilmsem näide prosuumerlusest on igasugused user generated content platformid, näiteks Facebook. Ja siin kerkib ikka ja jälle üles see klisheeline, aga ikkagi ebameeldiv küsimus: kui meile ei maksta sisu tootmise eest ja meilt ei küsita raha sisu tarbimise eest, siis vist oleme hoopis kaup, mida müüakse kellelegi kolmandale. 

Tagasi üles