Nädala plaat. Ebapedagoogiline poeem

The Libertines

FOTO: Kuvatõmmis

The Libertines

Anthems For Doomed Youth

Virgin EMI

Hinne: 4

The Libertines- Anthems For Doomed Youth

FOTO: Kuvatõmmis

The Libertines on nüüd kainete ja narkovabade bändide listis. Üle üheksa aasta taas koos, plaat tuli taas üle 11 aasta. Nende diskograafias muide kolmas. Tõesti alles kolmas? Oma kahe esimese plaadiga on nad vajutanud lihtsalt rokiajalukku nii sügava jälje, et sellest piisaks kümnele bändile. Eks see jälg lehkab muidugi tuhatoosi, kange alkoholi, neuroosi, higi ja vere järele ning on äärtest palistatud valge pulbriga.

Üks nullindate olulisemaid albumeid, nende särav ja särisev debüüt «Up the Bracket» (2002) pani maha märgi, millest võttis šnitti terve generatsioon kidrabände, Arctic Monkeys teiste hulgas. Omanimeline järg (2004) oli sama meisterlik, kui mitte isegi veel võimsam, lõikav, kaootiline ja kõmisev emotsionaalne talletus. Selleks ajaks oli kvarteti bosside Carl Barâtʼ ja Pete Doherty omavaheline läbisaamine või õieti lausvihkamine jõudnud sellise astmeni, et stuudios olid salvestussessiooni ajal turvamehed, et need kaks teineteist maha ei lööks, vähemasti mitte enne, kui materjal purgis.

Vihkamine ja armastus ei olegi väga erinevad, nüüd on nad ära leppinud. Nad mitte ainult ei ole pooled lood koos kirjutanud, vaid ka laulavad koos! Sõna tõsises mõttes surma äärel vaakunud elupõletaja Doherty on läbinud karmi võõrutuskuuri ja võiks rahulikult kriminaalhooldajale purki pissida. Koosseis on niisiis vana. Nad on vaatamata kõigele elus ja heas vormis. Uueks plaadifirmaks EMI. Barâtʼle meeldib sellega seoses eriti rõhutada fakti, et tegemist on Sex Pistolsi leibeliga.

Mis siis veel peale vaevaga kätte võidetud kainuse on uut septembrikuus? Produtsent on uus — Jake Gosling (Ed Sheeran ja One Direction). Sulgudes ei olnud trükiviga – pop-produtsent Gosling on tõesti nimi Ed Sheerani ja One Directioni taga. The Libertines on nüüd mõnes mõttes sama puhas kui One Direction ja muusikaliselt kuidagi Ed Sheerani ballaadlikkust rohkem kui kord meenutav. Natuke ootamatu. Kummagi, ei The Libertinesi ega Goslingi CV ei ole pärast koostööd kindlasti endine.

Kaine ja sõbralik The Libertines, kuidas nad siis kõlavad?

«Anthems For Doomed Youth» salvestati Tais Karma stuudios. Doherty ise oli parasjagu sealkandis võõrutusravil. Plaadi algus on väga hea ka kõige õelama kriitiku meelest. Ähvardav avalugu «Barbarians» on raevukas ja siiras. Albumi esimeses singlis, petlikult vaoshoitud palas «Gunga Din» on peaaegu füüsiliselt tunda Doherty vanade deemonite kõrvetavalt ennasthävitavat, ent samas joovastavat hingust. Tagapool kipub aga ideid natuke väheks jääma. Isegi ohtlikult hõredaks. Ei ole halb plaat, üldse ei ole, aga seda hukatuslikku geniaalsust pole. Kas tõesti narkouim ja vihkamine aitasid viia vaimustavate tulemusteni? Väga ebapedagoogiline tõdemus. 

Tagasi üles