Ivo Lill pani klaasi tantsima

Ivo Lille klaasikunsti tavatu väljapanek ootamatus paigas: Telliskivi loomelinnaku Punase saali veesilmades ja nende kallastel eksponeeritud «Libavetel» näitab kaasi, vee ja valguse koostööna sündivat elamuslikku etteastet.

FOTO: Eero Vabamägi

Seda kontrasti, mis avaneb Vaba Lava kõrval asuvasse tohutusse hüljatud tööstushoonesse sisenedes, pole võimalik kirjeldada – seda peab oma silmaga nägema: keset suurt hallust pillutavad prožektorite valgusvihku jäävad klaasskulptuurid muusika saatel tehis(järve/jõe)vetelt ruumi igal sammul uusi värvilaike ja varje. Ma pole sellist vaatemängu ühelgi teisel klaasikunsti näitusel kohanud. Ivo Lille skulptuurid nagu elaks, muutudes vaataja vaatepunkti järgi.

Tellijale

«Siin on võimalik klaasi sisse minna, selles ringi kooserdada ja väljudes hoopis teises kohas olla,» nendib Ivo Lill, kes on libavetesse ja nende äärde toonud valiku viimastel aastatel loodud vigureid – nagu ta oma teoseid nimetab –, mis selles maastikus omavahel harmoneeruvad.

Nii Ivo Lille käesolevat näitust kui ka muud tema loomingut on paljuski inspireerinud vesi. «Kõige enam tiivustab mind valguse ja vee dünaamilisus, millel pole ei algust, ei lõppu – vaid teekond igavikku,» tunnistab kunstnik, kelle sõnul kujunes näituse pealkiri «Libavetel» kahe sündmuse ajel.

Tagasi üles