
Seda kontrasti, mis avaneb Vaba Lava kõrval asuvasse tohutusse hüljatud tööstushoonesse sisenedes, pole võimalik kirjeldada – seda peab oma silmaga nägema: keset suurt hallust pillutavad prožektorite valgusvihku jäävad klaasskulptuurid muusika saatel tehis(järve/jõe)vetelt ruumi igal sammul uusi värvilaike ja varje. Ma pole sellist vaatemängu ühelgi teisel klaasikunsti näitusel kohanud. Ivo Lille skulptuurid nagu elaks, muutudes vaataja vaatepunkti järgi.